parallaktilist liikumist- selle käigus kujutab täht taevas ellipsi läbimõõduga murdosa kaaresekundist ning jõuab aasta möödudes endisesse asukohta tagasi. Selle liikumise põhjuseks on Maa liikumine orbiidil; mõõtes (teleskoobi abil) parallaksi, saame määrata tähtede kaugust. Aastatepikkune mõõtmine näitab, et osa tähti muudab oma asukohta ka jäädavalt. Seda liikumist nimetatakse omaliikumiseks ja ta kajastab tähtede tõelist ruumilist liikumist. Enamiku tähtede omaliikumised on samuti kaduvväikesed; umbes tuhandel tähel on aastane nihe üle ühe kaaresekundi, suurim- 10,3" aastas- on omaliikumine Barnard'i tähel Maokandja tähtkujus. (2,3) See skeem näitab kuidas suhteliselt ligidal asuva käepärase eseme abil saab mõõta vahemaid kaugemal asuvate objektideni. Selleks on tarvis võrrelda vaatenurka kahest erinevast kohast.(4) HIIUD, KÄÄBUSED, NEUTRONTÄHED, MUSTAD AUGUD
kujutab täht taevas ellipsi läbimõõduga murdosa kaaresekundist ning jõuab aasta möödudes endisesse asukohta tagasi. Selle liikumise põhjuseks on Maa liikumine orbiidil; mõõtes (teleskoobi abil) parallaksi, saame määrata tähtede kaugust. Aastatepikkune mõõtmine näitab, et osa tähti muudab oma asukohta ka jäädavalt. Seda liikumist nimetatakse omaliikumiseks ja ta kajastab tähtede tõelist ruumilist liikumist.Enamiku tähtede omaliikumised on samuti kaduvväikesed; umbes tuhandel tähel on aastane nihe üle ühe kaaresekundi, suurim- 10,3" aastas- on omaliikumine Barnard'i tähel Maokandja tähtkujus. Tähe tegeliku ruumkiiruse saab leida, kui on teada tähe kaugus ning vaatesuunaline kiirus- radiaalkiirus. Viimast saab määrata spektrijoonte nihke järgi (Doppleri efektist). Sellisel moel on määratud paljude tähtede kiirused Päikese suhtes, enamus neist on alla 100 km/s
selguda alles aastatuhandete möödumisel. Osa Struve poolt avastatud kaksiktähti on aga ainult näivalt üksteise ligi, olles tegelikult lahutatud üksteisest määratu kaugusega, ilma mingisuguse füüsikalise sidemeta omavahel; neid "optilisi" paare võib ära tunda selle läbi, et neis toimub suur suhteline liikumine sirgjoont mööda, mis on tingitud tähtede liikumisest (omaliikumisest) ruumis. Need tähtede omaliikumised on niivõrd suured, et juba ühest sajandist jätkub, et ära tunda optilisi paare; isegi lühemast ajavahemikust, 30-50 aastat, jätkub harilikult selleks; ainult väga haruldased juhud, kus mõlemad komponendid mitte ainult ei asu juhuslikult üksteise ligi, vaid omavad juhuslikult ka ligikaudu sama suurt ning samasuunalist liikumist, saavad väärtõlgitsuse osalisteks: neid võib ekslikult pidada tõelisteks, "füüsikalisteks" kaksiktähtedeks, kuna tegelikult on nad vaid optilised
murdosa kaaresekundist ning jõuab aasta möödudes endisesse asukohta tagasi. Selle liikumise põhjuseks on Maa liikumine orbiidil; mõõtes (teleskoobi abil) parallaksi, saame määrata tähtede kaugust. Aastatepikkune mõõtmine näitab, et osa tähti muudab oma asukohta ka jäädavalt. Seda liikumist nimetatakse omaliikumiseks ja ta kajastab tähtede tõelist ruumilist liikumist.Enamiku tähtede omaliikumised on samuti kaduvväikesed; umbes tuhandel tähel on aastane nihe üle ühe kaaresekundi, suurim- 10,3" aastas- on omaliikumine Barnard'i tähel Maokandja tähtkujus. Tähe tegeliku ruumkiiruse saab leida, kui on teada tähe kaugus ning vaatesuunaline kiirus- radiaalkiirus. Viimast saab määrata spektrijoonte nihke järgi (Doppleri efektist). Sellisel moel on määratud paljude tähtede kiirused Päikese suhtes, enamus neist on alla 100 km/s
annaabi.ee 
