Proovime seda luuletust veidi lahti seletada. Lauliku ette kerkib kujutlus endast: Üks suu, nii vana Kui mullake; Ja mõtteis nägu Nii vagune. Nagu imetledes, otsekui emale hardunult näkku vaadates avab luuletaja seal ühe joonekese teise järel- ikka omalaadsel viisil. Edasi minnes näeme, et esitatakse kõigepealt- esimeses stroofi ühe värsi kordamisega- põhimulje ( Ja mõtteis nägu) ning lisatakse sinna uued külad ja kujutelmad ( nii aus ta). Kolmanda stroofi esimesed värsid kinnistavad nii neid teise stroofi uusi kõlasid ( nii aus, nii vaikne) kui ka esimese stroofi kõlaelementi (kui mullake) pisut teistsugusel kujul ( nii mullane) ja lisavad uued, osalt riimkõlalised ( nii selge ja õige / ja kullane )
kuulsamaid lavalugusid. Libreto kirjutas Charles Perrault' muinasjutu ,,La Belle au Bois dormant" alusel Ivan Vsevolozski. Selle balleti neljanda vaatuse divertismendid, üksiknumbrid, on läbi aegade olnud kõikvõimalike konkursside ja galade favoriidid. ,,Uinuv kaunitar" on lugu, mille märksõnadeks on läbi ajaloo olnud muistne kuningriik, saladuslik needus ja tõeline armastus. Pär Isberg paneb aja ja ruumi liikuma aga hoopis omalaadsel moel muusika on sama, lugu on põhiolemuselt sama, isegi tantsutehnika on sama , kuid tulemuseks on midagi hoopis teistlaadset ja põnevat. "Uinuva kaunitari kohta öeldakse tihti, et see on muinasjutt täiskasvanutele. Vanemuses esilinastus see etendus 4. oktoobril 2008 ja selle lavastas Rootsi Kuningliku Balleti lavastaja Pär Isberg spetsiaalselt Vanemuise teatri balletitrupile. Pähklipureja
Venturi vaimus „keerulise ning vastuolulise” arhitektuuri idee ning modernismikriitilise mõtte kajastumist Eesti arhitektuuris. „Venna maja“ ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee. Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga. Hoone konstruktiivne lahendus oli omas ajas erandlik: monoliitbetoonist
arhitektuuripraktikasse, tähistades Robert Venturi vaimus ,,keerulise ning vastuolulise" arhitektuuri idee ning modernismikriitilise mõtte kajastumist Eesti arhitektuuris. ,,Venna maja" ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee. Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga. Hoone konstruktiivne lahendus oli omas ajas erandlik: monoliitbetoonist kontruktsioon, mille ümber on ehitatud puitsõrestikul ning laudisega kaetud mügarlik karp. Maja on nii öelda selja pööranud raudteele, mis tagant mööda läheb
annaabi.ee 
