Tundmatuks jäämist ei taotle ei nääripoisid ega näärisokud. Kui kauemaks peresse jäädakse, võetakse ülariided seljast, 2 maitstakse õlut, pähkleid, soolaube. Sokuks ja sokukarjasteks ning jõulupoisteks käivad ainult meesterahvad. Kui midagi söödavat kaasa antakse, on selleks nn näärikakk (saiakakk) või vorstirõngas, tänapäeval präänikud ja piparkoogid. Tüdrukutepoolne kingitus on pähklid, omakootud labakindad või sokid, vöö, tubakakott. Praeguse kella, raadio ja TV ajastul on uue aasta algus minuti pealt teada. Meeleavaldus uue aasta vastuvõtmise puhul on näiteks ilutulestikud linnades. Komme koguneda väljakukuuskede juurde on aina populaarsemaks saanud nii linnades kui ka asulates. Paljude kodude traditsioone iseloomustab kogu pere koondumine raadio ja televiisori lähedale, ärkvelolek, vastastikku soovitakse head uut aastat
näevad riiu meeldetuletamisega kurja vaeva, aga lõpuks meenub neile, et ainukese tõsiseltvõetava lahkarvamuse põhjustaski seesama argpäevast kaasavõetud tüüpmõtlemine. Et kui sa juba oled reisil, tuleb üle vaadata iga viimane kui muinsus ja näha nii palju uut, kui vähegi võimalik. Hillari meelest haigestusid nad, eriti Kati, pesuehtsasse turismistressi ja koormasid ennast kõige-ära-vaatamise kohustusega. "Aga kui me asjad sirgeks rääkisime ja endale tunnistasime, et sipleme omakootud argimõtlemise võrgus, siis võtsime vastu vabastava otsuse, et edasi kulgeme omas rütmis," kirjeldab Hillar. "Ja rummi võtsime selle peale ka." Nii pidid nad romantilises Porto Santo linnakeses plaani järgi peatuma umbes neli päeva, aga kuna see koht neile rohkem kui lihtsalt sobis, veetsid Kuked seal sujuvalt neli nädalat. Lihtsalt olid, kulgesid. Käisid turul ja võtsid päikest. Ja koju terrassi peale ei igatsenud üldse mitte. Või siiski?
liputa pulma peaaegu ei peetudki. Pulmamajas tõmmati lipp nii kõrgele, et see pidi üle küla näha olema. Pulmarõivad Rahvariiete taandumine linnamoeliste ees algas juba 19.sajandi keskpaiku. Mehed võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel, naiste riided elasid läbi mitmeid üleminekuvorme. Sajandivahetuseks kujunesid naiste pidulikeks moerõivasteks puhvõlgadega kõrgekaeluselised kinnised jakid ja kellukesekujulised seelikud. Pruutkleidid olid kas omakootud või hiljem juba põhiliselt ostetud kangast õmmeldud. Kleit ei pidanud sugugi valge olema, vaid oli tavaliselt mingit heledat tooni, kas heleroheline, -sinine või elevandiluukarva. 20.sajandi alguses tulid moodi kõrge vöökohaga seelikud ja pluusid ning kehasse töödeldud kleidid, valitsevaks värvitooniks sai valge. Loori, mida tol ajal ka leieriks nimetati, hakkasid moekamad pruudid kandma juba 19.sajandi lõpu paiku. Pruudikimbu komme on hilisem ja pärit 20.sajandi algusest
Oma metsa puit oli odavam kui kivi. Mandril kasutati puitlaast või sindlikatust. Läänemaal ja saartel ehitati ka pilliroost katuseid. Jõukamates taludes olid ka kivikatused. Põrandad tehti hööveldatud laudadest, mis jäeti enamuses ka värvimata. Arvati, et puit on nii soojem ja inimsõbralikum. Mõnes talus värviti põrandad. Värvimata põrandad aga küüriti laupäeviti seebi, vee ja luuaga valgeks ja kaeti naiste kootud kaltsuvaipadega. Omakootud tekid ja linad katsid ka voodeid ja laudu. Ehitati ka akendega verandasid, mida ehtisid naispere heegeldatud või kangaspuudel kootud kardinad. Talu hooned ehitati ümber avara õue. Lõuna-Eestis nimetati seda õuemuruks või lihtsalt muroks. Tähtsaim hoone rehielamu ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud
annaabi.ee 
