Seltsi liikmeteks. 1944.a oli venelased juba uuesti üle maa laiali valgunud. Hans pani Saksa vägedest plehku ja läks üle soomepoisiks. Ühel päeval tuli ta koju seda teatama ja Hans peideti köögitagusesse väikesesse kambrisse, kus puudusid aknad.Pärast esimest ööd hakkas Hansu rahutus kasvama ja ta tundis huvi metsavendluseliikumise vastu. Veel samal päeval pani Hans metsaveerde jooksu. ,,Selleks , et Hans ellu jääks tuleb ta puhtaks pesta kaitseliidust, Omakaitsest ja tööst Riigikogu vahtkonnast ning veel Soome sõita" Naised hakkasid kasutama kardinad ja ehitasid H. uue konku, kus ta end peitma hakkas.Hanks Pekk oli tagaotsitav. 1949. toimus teine küüditamine, kus küüditati ka Ingel ja Linda.(153) 1991.a Eesti taasiseseisvumine NAISE KOHT/ROLL PEREKONNAS/ÜHISKONNAS ,,Pühap. Oli Aliidel ja Inglil kombeks minna pärast kirikuskäiku surnuaiale jalutama, tuttavatega kohtuma ja poisse piiluma, kekutama nii palju kui süda lubas. Kõigutada jalgu,
partisanide püüdmine. Julgestusüksustesse astunutega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja võidukalt lõpetada. Saksa vägede hoogsa edasitungi tulemusena purunesid suured Punaarmee üksused põhiväest eemale ja paljud neist varjasid ennast metsades. See häiris aga tugevalt sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna polnud piisavalt julgestusüksuseid, et ohtu likvideerida, anti käsk moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikuse alusel kolm kaitsepataljoni. Nende ülesandeks oli sakslaste rindetagala kindlustamine ja valveteenistuse läbiviimine. Julgestusgrupid saadeti aga juba peagi Venemaale, kus neid tihti ka rindel kasutati. See tekitas aga järjekordse probleemi – 1942. aasta oktoobriks oli gruppide isikkoosseeis langenud sedavõrd väikseks, et julgestusgrupid koondati kokku. Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka
seadis piirangud neid üksusi ei tohtinud kasutada rindel ja nad ei tohtinud olla pataljonist suuremad. Idapataljonid Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta.
ka laagris koha peal. Tõenäoliselt hukati nad hiljemalt 1942. aasta jaanuaris, sest 20. jaanuaril kuulutati Eesti Saksamaal Wannsee konverentsil „juudivabaks“ piirkonnaks. Puudutades eestlaste rolli kohalike juutide hukkamisel võib öelda, et juulis-augustis 1941 oli juutide arreteerimisel ja hukkamisele saatmisel otsustav roll Saksa sõjaväe institutsioonidel ning see toimus üldise tagala puhastamise sildi all. Hukkamiste täideviijateks leiti eestlasi Omakaitsest või politseinike hulgast, kes võisid olla tegevad valvuritena samas kinnipidamiskohas. Alates septembrist, kui juhtroll oli erikomando 1a käes, läks kõik nii, nagu Sandberger plaaninud oli. Käivitati bürokraatlik protseduur, kus eestlastest moodustatud poliitilise politsei ülesandeks oli toime panna arreteerimised ja teostada formaalne juurdlus ning vormistada otsus, mis läks kinnitamiseks Saksa Julgeolekupolitseile. Sageli piisas süüdistuseks sellest, et rahvuseks oli märgitud juut
annaabi.ee 
