Seejärel oli ta mitme laevandusega seotud organisatsiooni rajajate hulgas, muutudes tuntumaiks ja vahest ehk jõukamaikski meretegelaseks eestlaste seas. Oktoobripöörde järel võimule tulnud enamlastega sattus Johan Pitka kohe vastasseisu, mis kulmineerus tema arreteerimise korralduse väljaandmisega jaanuaris 1918. Siitpeale jätkas Pitka Omakaitse organiseerimist põranda all. Tema poolt 23.-24. veebruaril 1918 Tallinna tänavale saadetud omakaitselased olid Ajutise Valitsuse esimene usaldusväärne relvastatud tugi. Saksa okupatsiooni päevil andis Pitka Omakaitse juhtimise vormiliselt üle baltisakslastele, jätkates salajas eesti organisatsiooni loomist. Eesti Kaitseliit astus avalikult tegevusse 11. novembril 1918. Kui puhkes Vabadussõda, leidis Johan Pitka energia täit rakendust. Ta juhtis soomusrongide ja autode ehitamist, rajas sõjalaevastiku, osales
Sinna ette rutanud ruhnulased panid ka seekord kutsumata külalistele ette alla anda, kuid vastuseks avati tuli ja loobiti käsigranaate. Kaks ruhnulast saidki granaadikildudest kergelt haavata. Ka ruhnulased astusid vapralt vastu, nii et merelt tulijad jooksid peagi oma paati tagasi ja sõudsid merele. Koos kahe noore ruhnulasega sõitis vallavanem Melders 3.augustil tuletorni mootorpaadiga Pärnusse, et Eestis kujunenud olukorrast rohkem selgust saada. Pärnusse sõitsid ka sealt tulnud omakaitselased kaasas kõik seitse saarel olnud vangi. Kui mootorpaadid olid ära sõitnud, jätkati Ruhnu randade valvet. Osa mehi asus tuletornis, osa endiselt külas, side peeti telefoniga. 5.augustil käis Ruhnu kohal paar Nõukogude lennukit ja viskas pomme. Suur osa neist lõhkes põldudel, kuid üks pomm purustas elumaja ja tappis ühe Ruhnu naise. Järgmisel ööl ei julgenud ruhnulased enam kodudes magada, vaid peitusid metsa ja põldudele kaevatud muldonnidesse. Samal ajal, keskööl vastu 6
sellest leerikleite, väike äri käis ja selle tõttu oli meil piisavalt süüa, peeti maha ka mõni tormiline sünnipäevapidu. Kui ma pärast Eesti taasiseseisvumist toimikuid lugesin, siis jah, need süüdistused polnudki väga selged. Isa oli olnud Kaitseliidus, kuid mitte Omakaitses, ent kuna tal oli veoauto, siis võeti teda paaril korral sakslaste ajal mingile haarangule kaasa. Ta ootas autoga kusagil tee peal ja eesti omakaitselased läksid mingit punast otsima. Ükskord kamandati isa Haapsalusse vange viima. Ta simuleeris, et auto mootoris midagi juhtus, vangid, nende hulgas üks tema tuttav, laaditi metsa vahel teisele masinale ümber. Isa vabanes nõnda ebameeldivast toimingust, ta nagu ei tahtnud nendest asjadest osa võtta, olemata seejuures mingisugune punastele kaasatundja. Kuid ometi ta lootis, et ta tuttav pääseb ümberlaadimise käigus põgenema, aga ei pääsenud.
Wehrmacht ületas Eesti piiri 7. juulil, kuid nädala pärast takerdus rinne Eesti keskosas. Sakslased suutsid Mandri-Eesti vallutada septembri alguseks. Eesti saarte vallutamine lõppes 21. oktoobril, v.a väikesaar Osmussaar, mis koos Soomes asuva Hanko sõjaväebaasiga evakueeriti Punaarmee poolt alles 2. detsembril. Lahingud Eestis olid ohvriterohked, Wehrmacht kaotas ainuüksi surnutena üle 3000 mehe, lisanduvad sajad nn Suvesõjas langenud eesti vabatahtlikud, metsavennad ja omakaitselased. Punaarmee kaotused pole teada, kuid Eestis langes vangi ligi 50 000 punaarmeelast. 1941. a suvel Eesti pinnal aset leidnud kahe totalitaarse suurvõimu vahelisest heitlusest eestlased kõrvale jääda ei saanud. Rinde takerdumise tõttu õnnestus NSV Liidul siin mobiliseerida Eesti kutsealused ja reservväelased (kokku u 33 000 meest), kes viidi Venemaale. Seal paigutati nad kui ebausaldusväärsed koos teiste eesti sõjaväelastega tööpataljonidesse. Aastal 1942 algas neist
annaabi.ee 
