kokkuvõtvad osad. Teooria omailmadest Hoffmeyer tutvustab Jakob von Uexkülli teooriat omailmast. Omailm on subjekti arusaam maailmast, see koosneb kõigest, mida ta kogeb, ehk tajuilmast ning kõigest, mida ta suudab mõju anda, ehk mõjuilmast. Nagu Baldwingi hiljem, langes Uexküll oma teooriaga valemõistmise ohvriks, tema ideid peeti alusetult liiga vitalistlikeks. Hoffmeyer edastab Uexkülli näite, kuidas üks ja sama objekt võib erinevates omailmades mängida väga erinevaid rolle. Aasalill on tüdruku jaoks dekoratiivne, sipelga jaoks maastik, millel ronida, vahtlase jaoks ehitusmaterjaliks ning lehmale toiduks. Hoffmeyer seletab, et Uexkülli omailma teooriat on raske integreerida evolutsiooni kontseptsiooniga, mille kohaselt on loodus täiuslik, kuid hea tulemuse saab ühitades omailma teooria evolutsiooni raamidesse, mille tulemusel annab see uurde evolutsiooni kirjeldamisele,
on. Elusolendi jaoks pigem ei ole objekte, mille tähendus oleks neutraalne, kui organism juba mingi objekti keskkonnast välja eristab, siis tema jaoks on sel tema jaoks juba tähendus! Võimalused omailmade seondumiseks Semiootilised vastavused kahe elusolendi vahel võib avalduda kas omailmade kattuvuse või lõikumisena: Elusolendite omailmad kattuvad juhul, kui enamik tähenduslikke üksusi omailmades paiknevad sarnaselt ja ka funktsiooniringid on sarnased (kehaehituse, meeleelundite kattumine liigikaaslased, sugulasliigid). Omailmad lõikuvad, kui osaliste omailmad põhimõtteliselt erinevad, kuid omavad olulistes kohtades puutepunkte (sümbioos jt ökoloogilised suhted, aga ka sugudevahelised või noorloomade ja vanemate suhted, kus elusolendid ise omavad üksteise jaoks olulist rolli.) Märgisuhete mõju ökosüsteemile
mimeedile, kuna segeli seonduvad ootamatused ohuga. Mimikri struktuur kipub niimoodi hajuma, väga paljusid asju saab mimikrina tõlgendada. Hariliku kärnkonna kaitseasend (tõuseb tagajalgadele ja möriseb) – modell on kõik need loomad mao omailmas, kes on ärasöömiseks liiga suured, teeb nii, et madu peaks teda mittesöödavaks, kuuluvaks teise tähendusrühma. Mimikri seondub nende eristustega, mida loomad oma omailmades teevad Mimikri tüübid Aritmeetiline mimikri: mida rohkem on liike, seda vähem saab iga indiviid suhtest kahju; ühest liigist osad putukad maitsevad halvemini, osad paremini, aga kumulatiivsuse kaudu ikka kaitse suur Agressiivne mimikri: nt sipelgatest toituv ämblik jäljendab sipelgaid Ebatavalised mimikrijuhud Kollektiivne mimikri – sarnasuse jaoks on vaja teatavat rühma, nt kalade koolis ujumine sarnaneb suuremate kaladega.
Igale nägemiselemendile vastab üks kohamärk, st me näeme välismaailma niivõrd, kuivõrd esineb meil elementaarosakesi ehk nägemiselundeid. Kuna nägemiselementide arv on loomadel erinev, siis võib väita, et ka silma poolt esile toodud omailmade pildivõrgustik ehk vaade erineb liigiti suuresti. Kärbes ei näe ämblikuvõrku. Samasugust subjektiivsust kohtame ajast rääkides Aeg kui momentide rida kulgeb eri omailmades erinevalt, vastavalt momentide arvule, mida subjektid mingi ühe ja sama ajavahemiku kestel kogevad. See ei ole loomulikult väikseim võimalikest mõõdetavaist ajaühikuist, vaid väikseim meeleorganitega tajutavaist. Aja moment on sarnaselt elementaarsele nägemiselemendile väikseim ja jagamatu ajaühik, mis vastab jagamatule elementaaraistingule ehk momendimärgile. Inimese puhul on väiksemaiks tajutavaks ajaühikuks 1/18 sekundit
annaabi.ee 
