IX 1368-1644: Min dünastia periood. Traditsioonilise kultuuri tagasipöördumine. Eksport suureneb. Jesuiidid tulevad õukonda elama, X 1644- 1912: Qing dunastia ehk mandzude aeg. Muudetakse kardinaalselt traditsioonilist hiinlase välimust - surmanuhtluse ähvardusel peavad kõik mandzude eeskujul patse kandma. Jesuiitide kohalolek süveneb. XIX saj. eurooplastele avatud- tõlgitakse hiina kultuuri raamatuid. Hiinlased suunduvad Euroopasse õppima. Religioon, rituaalid ja sümbolid Hiinlaste arvates nende valduses olev maa Taeva Impeerium maakeral, ning pidades absoluutse kindlusega Hiinat kogu maailma nabaks. Hieroglüüfide lugemine on iga hiinlase elementaarne lugemisoskus, samas neid, kes hieroglüüfe ei tunne, peetakse barbariteks. Eurooplase stereotüüp on ''meretagune kurat''. Kuradeid kujutavad hiinlased valgete nägude ja punaste juustega.
sõnastati. Samuti õppis laps rituaali kaudu mõistma ümbritsetud maailma. Rituaali kontsentratsioon oli pidu. Peo staadiumid olid: puhastumine, teekond (liikumine jumalate asukoha poole), ohverdamine, jumalikustamine (söödi ohverdatud liha, oldi seksuaalsuhetes). Rituaali üks kindlaid koostisosi ja elutõdede õppimise vorme oli rituaalne tants. Tants oli 3 üks elu õppimise vorme. Zestid olid rituaalse tantsu osa. Samuti oli muusika loodusrahvaste eneseväljenduse üks olulisi komponente. Tema kaudu sai edasi anda ka kõige õrnemaid tundeid. Muinasaja inimesed oskasid väärilist tähelepanu pöörata kõneosavusele. Seda läks vaja sõjapidamises (arutati sõjapidamise küsimusi hõimukaaslastega, peeti kohut, kehtestati seadusi). Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast ka lastelegi. Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna-loits, mis distsiplineeris.
vandikele esitatavatest nõudmistest ja õpetuse kirjeldused. Seitsmeks vooruseks peetakse: usku, armastust, lootust, õiglust, mõõdukust, tugevust ja ettevaatlikust. Seitsmeks surmapatuks aga: kõlblusetust, prassimist, upsakust, viha, laisukust, ihnust ja kadedust. Kristust vaadleti kui pedagoogi ja samal ajal ka kui isa ja kui ka kasvataja käändajat. Kasvatus oli kristuse täiendamine nii õpetajate kui ka õpilaste poolt. Haridus oli tõe selgitamine ja tõlgendamine. 10 Kirikuisade pedagoogika eitas antiikset individualismi ja iseseisvat tahet. Individu- aalsuse käsitlemisel ei olnud rõhk asetatud mitte kasvandiku kujunemise välistele teguritele, vaid vaimse olemuse sisemisele psüholoogilisele kujunemisele. See sisemine mina toetus mõistusele, usule, tahtele ning alandlikkusele. Kristliku hariduse jaoks oli antiikpärandist üle võetud: keel, loogika, õigus, rakendus- teadused ja meditsiin
vandikele esitatavatest nõudmistest ja õpetuse kirjeldused. Seitsmeks vooruseks peetakse: usku, armastust, lootust, õiglust, mõõdukust, tugevust ja ettevaatlikust. Seitsmeks surmapatuks aga: kõlblusetust, prassimist, upsakust, viha, laisukust, ihnust ja kadedust. Kristust vaadleti kui pedagoogi ja samal ajal ka kui isa ja kui ka kasvataja käändajat. Kasvatus oli kristuse täiendamine nii õpetajate kui ka õpilaste poolt. Haridus oli tõe selgitamine ja tõlgendamine. 10 Kirikuisade pedagoogika eitas antiikset individualismi ja iseseisvat tahet. Individu- aalsuse käsitlemisel ei olnud rõhk asetatud mitte kasvandiku kujunemise välistele teguritele, vaid vaimse olemuse sisemisele psüholoogilisele kujunemisele. See sisemine mina toetus mõistusele, usule, tahtele ning alandlikkusele.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
