Oldenburg deklareerib: ,,... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen slaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...". Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne abstraktsionismile polegi eriti üllatav. Tähenduse avatus 7
Oldenburg deklareerib: „... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen šlaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...“. Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne abstraktsionismile polegi eriti üllatav. Tähenduse avatus ja hinnanguline ambivalentsus on Oldenburgil, nagu enamikul USA popkunstnikest, muidugi kavatsuslik. Vaataja võib vastavalt oma hoiakutele ja
jne). Oldenburg deklareerib: ,,... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen slaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...". Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne abstraktsionismile polegi eriti üllatav. Tähenduse avatus ja hinnanguline ambivalentsus on Oldenburgil, nagu enamikul USA popkunstnikest, muidugi kavatsuslik. Vaataja võib vastavalt oma hoiakutele ja ideoloogiale popkunstist välja lugeda nii
Oldenburg deklareerib: ,,... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen slaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...". Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne abstraktsionismile polegi eriti üllatav. Tähenduse avatus ja hinnanguline ambivalentsus on Oldenburgil, nagu enamikul USA popkunstnikest, muidugi kavatsuslik. Vaataja võib
annaabi.ee 
