● Kui ebaõiglane on ebavõrdne, siis õiglane on võrdne. ● Kui aga võrdne on vahepealne, siis peab ka õiglane olema mingi vahepealne. ● Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on siis paratamatult ka vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ning mingis asjas. ● See mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel – rikkus, ühtedel kõrge päritolu, teistel aristokraatlik loomutäius. Kasu ja kahju korraldavas õigluses Korraldav õiglus esineb vabatahtlikus või vastu tahtmist toimuvas vastastikustes tehingutes. See erineb võrdsuse õiglusest, sest ühisvahendeid jaotav õiglus peab alati lähtuma põhimõttelisest vastavusest – vastavalt osanike panusele. - rohkem head ja vähem halba on kasu ja vastupidi.
Kui nad pole võrdsed, siis neil pole ka võrdselt asju: sealt aga tulevadki tülid ja süüdistused, kui võrdsetele ei saa võrdsed osad ja ebavõrdsetele need saavad. Edasi selgub, kuidas nende puhul väärtusele vastavust 175 arvestada. Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel -- rikkus, ühtedel kõrge päritolu, teistel aristokraatlik loomutäius. Niisiis on õiglane mingi põhimõtteline vastavus, sest vastavus pole omane ainult arvudele eraldivõetuna 176, vaid hulgale üldse -- põhimõtteline vastavus on ju võrdsus põhimõtete vahel, milles on vähemalt neli osa. Selge, et eraldivõetud võrdsuse177 puhul on neid neli, aga samuti ka pideva võrdsuse puhul, sest ta kasutab kahe asemel
33 Elanikkond koosnes kohalikest hõimudest ja sisserännanud kreeklastest, esimeste arv tunduvalt suurem. Kreeka IV saj. esimesel poolel Peloponnesose sõda kiirendas neid protsesse, mis olid olnud märgatavad juba V saj. - kasvas orjade hulk. Vabadel üha raskem võistelda odava orjatööga, laostuvad. Ilmuvad palgasõdurid ja palgasõdurite turud. Nende abil õnnestus oligarhidel maha suruda mitmeid ülestõuse. IV saj. esimesel poolel tekib Kreeka linnriikides orjandusühiskonna poliitiline. kriis. Polise kitsad raamid hakkasid takistama orjanduse edasist edenemist. Platon ja Aristoteles tegelevad parima riigikorra teor. väljatöötamisega, kuid jäävad ikkagi polise raamidesse. Isokrates pooldab allumist Makedoonia kuningale ning koos nõrgenenud Pärsia ründamist. Saanud kreeka hegemooniks, ei täitnud Sparta kohustust loovutada Pärsiale Väike-Aasia
6 Aristoteles kommunismi oluliseks ei pea. · Õigluse kohta ütleb Aristoteles ka, et see "tähendab anda või võtta headest asjadest vaid võrdse või õiglase osa". Õiglus on seega arusaam õigest proportsioonist, põhimõttelisest vastavuses inimeste vahel. "Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel rikkus, ühtedel kõrgepäritolu, teistel aristokraatlik loomutäius". Sõprus 8.1 sõprus on hädavajalik täiuslikuks eluks ja on poliitilisest õiglusest ülem. ,,Sõprus paistab ka riike koos hoidvat ja seadusandjad kannavad selle eest rohkem hoolt kui õigluse eest. Sõprusele näib olevat omane täielik üksmeel ja selle poole kõige rohkem püütaksegi..." (NE 1996:169) 8.3. On kolme sorti sõprust: ,,See on olemas kolm sõpruse vormi... Igale neist vastab vastastikune kiindumus..
annaabi.ee 
