ei saa ega võtagi vajalikuks loobuda, mis omakorda võiks sümboliseerida tegelase soovi asetleidvatest sündmustest osa saada. Oluliseks aspektiks on kindlasti ka peategelase (seejuures tahan tähelepanu juhtida ka autori samastamisele peategelasega) läbielatavate sündmuste sidumine ja selle kaudu järelduste tegemine mineviku ja mälestusega seoses. Ka nendes peatükkides tuleb tal ette olukordi, mis panevad teda mälestustes heietama, näiteks seik, kus ta selgitab vaba tahte olemuslikkust, interpreteerides seda koolipõlvest toodud näitega valida iga päev kooliminekuks erinev tee. Mineviku sedavõrd oluline ja lõputu eksisteerimine tema elus, nimetagem seda kui mälestuste labürinti, sümboliseeriks sel juhul ta igavest võõra seisundit, kohanematust ja seejärel üksindust, mis on tingitud pagulase läbielamistest ja selle najal kujunevast hingeseisundist. Antud olukorras leiab ta endas ärkavat ka mässumeelsuse.
· Ei ole toodud näiteid (M.Weitz), et definitsioon oleks välistanud loomingulisuse (anti- essentsialistid väidavad, et kunsti ei saa defineerida, kuna kunst on loominguline ja ajas muutuv) Kunsti tegemisel hoopis avaldub loomingulisus, definitsioon, mis on kunst, ei välista loomingulisust. 4 · Kunstidefinitsiooni ergutav mõju (????) Filosoof, kes tahab leida kunsti olemust, provotseerib kunstnikku näitama selle olemuse mitte-olemuslikkust" (Lamarque 1999 IV Institutsionaalne kunstiteooria Astuti vastu teooriale, et kunsti ei saa defineerida. KUNSTI SAAB DEFINEERIDA! · George Dickie · T. J. Diffey · Stephen Davies Dickie astus vastu anti-essentsialistide väitele, et kunsti ei saa defineerida! · Lähtekoht: Danto/Mandelbaumi idee: "kunstisus" ei pea olema silmaga nähtav omadus (vaid objekti seos millegagi). · Dickie pakkus (a. 1969-1984) välja institutsionaalse
Sünnivad nad kodifitseerimise käigus. Õigust on M-Es alati kodifitseeritud, selle sünniloo kõige olulisem kategooria. Kõige õigema koha õiguskorras leiavad normid kodifitseerimise käigus. 19.saj õigusteaduse saavutus oli miskit. "Kas me oleme valmis generaalseteks kodifikatsioonideks?" Ei ole ilmselt kuigi raske kirja panna õigusnormi, kirjeldada situatsiooni ja käitumist, küsimus on selles, kas see kirjapandu on kantud rahva vaimust. Kas ta peegeldab seda olemuslikkust, mida ta peaks? Tegu on väga olulise küsimusega. Oluline on see, mida me kirja paneme. EI saa huupi lahmida seaduste loomisega. Õigusallikate liigid: Toetuvad klassifikatsioonidele. Enne kui asud klassifitseermina, tuleb määratleda liigituse alused. Kohad, kus me leiame õigust on väga erinievad, ainult üldnimetus on seadus. Kiu võtta seaduseallikaks õigusakti vastu võtnud organi tegevus, siis liigituvad seadusallikad legistlatiiv-, haldus- ja jurisdiktsiooniaktid.
Võõrandumine on erinevalt muudest sotsiaalpsühholoogia suundumustest D ja G l positiivne mõiste, I H A dekodeerimine. Lacan Lacan´i võib mõista ka skisoanalüütilises, koode lahtistavas mõttes. Ühiskond ja kultuur püüavad subjektipositsioone ja tähendusi kinni katta, mehaaniliselt paljundades igavikustada.Lacan näitab, et igasugune tähendus on konstrueeritud, tekkinud eelneva diskursuse tulemusena. Ei ole spetsiifilist olemuslikkust või identiteeti. Lacan siiski ei poolda skisoanalüüsi absoluutset tungilist vabadust temal määravad struktuur ja kultuurilised praktikad. L tahab minna tagasi Freudi juurde. Siin reaktsioon Jungi mütoloogilise 62 alateadvuse ja egapsühholoogia (sõltumatu enda v. mina loome illusioon) vastu. L hakkab kinni Freudi poolt postuleeritud I H A liikuvuse ja alateadvuse keelelisuse teooriast
annaabi.ee 
