naiivsetele küsimustele ilma pikema järelemõtlemiseta vastama ja vastama nimelt sellega, et loetlesid näiteid asjadest, mis omavad omadust X. Näiteks headest asjadest või vooruslikest inimestest. Kuid need nähtused pidid paratamatult omama lisaks hüvesusele ja vooruslikkusele veel palju muid omadusi ja nii ei saanud sedalaadi näidete toomine juba seetõttu olla täpseks vastuseks Sokratese küsimusele. Tegelikult ootas Sokrates oma “Mis on X”- küsimusele vastuseks olemusdefinitsiooni X-i kohta, mitte üksikuid näitejuhtumeid X-ist. Implitsiitselt on sellesse küsitlusviisi kätketud eeldus, et tõe tunnetamine pole niivõrd meeltekogemuse asi, millest pärineb teadmine üksikute näitejuhtumite kohta, vaid mõisteanalüüsi asi, mis kujutab endast pigemini mõistustunnetust. Olemusdefinitsiooni andmine on aga ka hoopis komplitseeritum ülesanne kui üksikute näitejuhtumite leidmine. Nii olid Sokratese kaasvestlejad sunnitud
Dialektiline meetod. Antud juhul märgib see väljend Sokratese kõnelemisviisi, mida võiks tinglikult nimetada ka Sokratese meetodiks. Hiljem omab too termin olulist kohta Platoni õpetuses ja on sealtpeale käibel kuigi üsna erinevates tähendustes läbi kogu filosoofia ajaloo. Sokratese kõnelemine seisnes iseenda ja kaasvestleja teadmiste kriitilises kontrollimises, algas tavaliselt küsimusega tüübist "Mis on X? Sokrates ootab oma "Mis on X?-küsimusele vastuseks olemusdefinitsiooni. Kui mõni kaasvestlejaist suudab küsitava olemusdefinitsiooni leida, ei jää Sokrates sellega rahule, vaid hakkab väljapakutud definitsiooni kriitiliselt kontrollima. Edaspidine dialegesthai kujutas endast vestluskaaslase küsitlemist, mis oli suunatud väljapakutud olemusdefinitsiooni kummutamisele. Sellise elenktika käigus ilmnevadki peagi kontrollitava definitsiooni nõrgad kohad, mistõttu vestluskaaslane peab leidma taas uue definitsiooni. Sellega toimitakse samamoodi järgneb
Küsimus on siin suunatud mõtlemise enda eelduste selgitamisele ja kontrollimisele. Mõistuspärane mõtlemine on ka spetsiifiliselt filosoofiline mõtlemine, mille üheks eripäraks on taotlus oma eeldusi eksplitsiitselt fikseerida ja kriitiliselt õigustada. Sellist filosoofilist mõtlemise eelduste uurimist nimetab Platon dialektikaks. Viimane algab “Mis on X?”-küsimuse seadmisega mõne mõiste suhtes, millest maailmamõistmine lähtub. Selline küsimus nõuab vastuseks olemusdefinitsiooni küsitava kohta. Niisuguse definitsiooni leidmiseks tuleb aga paratamatult tunnetada vastavat ideed ja selle idee vahekorda teiste ideedega. Viimane eeldab aga antud idee koha määratlemist “ideedepüramiidis”. Ühe idee definitsioon peab nimelt paratamatult viitama ka sellele kõrgemale ideele, mille liigiks antud idee on. Ühtlasi ei tohi definitsioon sisaldada selgitamata mõisteid ja nii tuleb seada olemusdefinitsiooni-küsimus ka antud kõrgema idee kohta
On selge, et niisugune käsitlus lahkneb tavapärasest arusaamast selle kohta, mida pidada vapruseks. Näiteks, kui keegi sooritab sõjas kangelasteo, siis võiks tavalistele arusaamadele toetudes nimetada niisugust inimest vapraks. Oletame aga, et selline inimene kohtab sõjaretkelt tagasi tulles Sokratest, kes palub tal vastata küsimusele “Mis on vaprus?”. On täiesti võimalik, et antud inimene ei suuda anda temalt oodatavat vapruse olemusdefinitsiooni. Eespool arendatud Platoni arusaama loogika kohaselt ei saaks see inimene siis ka vapper olla – kui vaprus ikka tõepoolest eeldaks olemusteadmist vapruse kohta. Nagu siit nähtub, käivad ka Platoni õpetuses, nagu Sokratese juureski, eetilise intellektualismiga kaasas tavaarusaamade jaoks paradoksaalsed järeldused. Antud õpetuse lahknevust tavapärasest vapruse mõistmisest saab aga ehk mahendada Platoni
annaabi.ee 
