"Olemine" on inimese arusaam sellest kogemusest, mida me saame oma aistingutega, aga lõputu, teispoolne Üks on kõigest sellisest väljaspool, ning seetõttu ka kõikidest aistingutest lähtuvatest käsitlustest väljas. "Olemine" või "olemasolemine" on omadus, atribuut, ning Üks on kõikidest omadustest väljaspool, sest see on kõikide nende läte. Üks ei saa olla "mingi olemasolev asi" ega saa ka olla kõikide olemasolevate asjade summa, sest "see oli olemas enne olemasolemist." • Üks ei sisalda endas mingeid osasid ega erinevusi, Üks on täiesti jagamatu. Seda võib võrrelda näiteks hinduistliku advaita koolkonna ideedega. Ühele ei saa seetõttu omistada mingeid omadusi. Ühele ei saa omistada mõtlemisvõimet, sest mõtlemine nõuab erinevust mõtleja ja mõeldava vahel. Samadel põhjustel ei saa omistada talle tahet ega aktiivsust, sest see nõuaks erinevuse loomist subjekti ja objekti vahel.
Petersoni arvates, peab inimene vaeva nägema õppides, arendades end läbi elu. Pidadest tähtsaks mõistuse täiust, sest mõistus on oluline ja igavene, seda tuleb arendada, täiendada. Üksi oma jõuga ei suuda inimene täiusklikku õnne saavutada, ligimest tuleb aidata, hoolivust üles näidata. Oluliseks pidas ta veel inimese enda juuri, mis on tähtsad, sest ilma juurteta me pole keegi. Ta uskus, et inimese vaim on surematu ja igavene, mis jätab maise keha hauda maha ja jätkab olemasolemist hauataguses elus. Kiriku ja selle traditioonidesse suhtus ta teistmoodi kui teised kirjamehed. Usuteadlased polnud talle meeltmööda ja samuti ei mõistnud ta pimedaid. Petersoni arvates peab inimene elus olema vähenõudlik, ei tohi lasta enda meeli rikkuda tühjast tähjast, mida vähemaga me lepime, seda õnnelikumad me oleme, sest üle enese võimete ei saagi hüpata. Peterson mõistab hukka igasuguse tantsu
naeru peale. Epokrunt, kümme korda vesipaberi ja klotsiga lihvimist, siis kiled maha, sõber appi ja homme on näituseauto valmis. Selle poole pealt on meie sõpradel USA-s veel tükk maad areneda. Loomulikult on seal olemas ülikõvad tegijad, aga neist miskipärast artikleid ei ole. Autokere üleni keemiaga puhastamisest olen kuulnud ka Inglismaal ja Rootsis. Selline tegevus eeldab piisava turu olemasolemist, muidu ei kannata see investeering mitte mingil juhul. Suurim oht on alati keemiajääkide hilisem mõju ehk see et mingi keemia jääb neutraliseerimata. Autotehastes näiteks toimub puhastus peale vanne kuuma auruga. Ise pole seda protsessi oma silmaga näinud, julgen vast väita, et see pole väga laialt levinud oma loodust reostava iseloomu tõttu. USA-s kasutavad sellist teenust nn. restaureerimistehased, kes hangivad õigete koodidega Mustangi,
47. Selgitage Schopenhaueri arusaama, et surmahirm on irratsionaalne. Surma ei tohiks Schopenhaueri arvates karta kolmel põhjusel. Esiteks, kui kardame surma kui mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, millal meid veel sündinud polnud. Enne sündi olnud mitteolemist me ei karda, seega ei tohiks karta ka pärast meid tulevat mitteolemist, kuna need on täpselt üks ja sama mitteolemine. Teiseks kui igasugune kurjus eeldab olemasolemist ja teadvust. Tavalises teadvusekaotuses ega selle toimumise hetkes pole midagi halba, seega ei saa olla midagi halba teadvuse kadumises, kui ta kaob lõplikult koos eluga. Kolmandaks, kuna inimene on iseendale tahe ja kujutlus, siis tegelikult hävib surmaga ainult nähtuste maailmas eksisteeriv inimene ehk inimene tahtena jääb alles. Platonile vihjates väitis Schopenhauer ka seda, et inimene eksisteerib tõeliselt ainult inimese ideena, mis ei hävine millalgi. Iga indiviid
kujutlus. 47. Selgitage Schopenhaueri arusaama, et surmahirm on irratsionaalne. Surma ei tohiks Schopenhaueri arvates karta kolmel põhjusel. Esiteks, kui kardame surma kui mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, millal meid veel sündinud polnud. Enne sündi olnud mitteolemist me ei karda, seega ei tohiks karta ka pärast meid tulevat mitteolemist, kuna need on täpselt üks ja sama mitteolemine. Teiseks kui igasugune kurjus eeldab olemasolemist ja teadvust. Tavalises teadvusekaotuses ega selle toimumise hetkes pole midagi halba, seega ei saa olla midagi halba teadvuse kadumises, kui ta kaob lõplikult koos eluga. Kolmandaks, kuna inimene on iseendale tahe ja kujutlus, siis tegelikult hävib surmaga ainult nähtuste maailmas eksisteeriv inimene ehk inimene tahtena jääb alles. Platonile vihjates väitis Schopenhauer ka seda, et inimene eksisteerib tõeliselt ainult inimese ideena, mis ei hävine millalgi
annaabi.ee 
