ainuüksi elementide omaduste põhjal praktiliselt võimatu (suur on ühendusstruktuuri roll). Võib öelda, et parameetrid on süsteemi individuaalsuse kandjad. 1.4Sisend-, oleku- ja väljundmuutujad. 1)SISENDmuutujad- Ui(t), mis kajastavad välist toimet süsteemile ja orienteeritud süsteemis on sõltumatud süsteemist 2)OLEKUmuutujad Xj(t), mis kajastavad süsteemisiseseid akumulatsioone , olekumuutujaid kirjeldatakse vektoritena koguarvu nim süsteemi järguks. 3)VÄLJUNDmuutujad Y1(t), mis esitavad süsteemi reaktsiooni sisenditele ja on süsteemis otseselt kättesaadavad. 4) mõningad oleku ja väljundmuutujad võivad ka üthida. Olekumuutujate koguarvu nimetatakse ka süsteemi järguks. 1.5 Millest sõltub süsteemi käitumine- Süsteemi käitumine sõltub süsteemi parameetrite muutumisest. Mida tundlikum süsteem seda rohkem mõjutavad parameetrite muutumised süsteemi käitumist. 1
||x(t)||< suva t>t0] . Vastasel korral on vabaliikumine mittestabiilne. Vabaliikumine on asümptootiliselt stabiilne Ljapunovi järgi, kui vabaliikumine on stabiilne Ljapunovi järgi ja lisaks veel lim t|| x(t) || =0. Olekumuutuiate lineaarteisendused: on süsteemisisene muutuja, mis kajastab aine, energia, vms. akumulatsioonivõimet. Igasugune n muutuja (n on süsteemi järk) kogum, mis on üks-üheses vastavuses esialgsete olekumuutujatega, võib olekumuutujaid ka ekvivalentsena asendada. See tähendab, et olekumuutujate vektori X(t) võime asendada sama arvu muutujaid omava vektoriga Z(t), kui leidub selline koefitsientide maatriks T niisugusena, et X(t)=TZ(t), Z(t)=T- 1X(t). Asendades X(t) statsionaarseis olekuvõrrandeis: TZ(t)=ATZ(t)+BU(t), Y(t)=CTZ(t)+DU(t). Saame uued olekuvõrrandid: vZ(t)=vAZ(t)+vBU(t), Y(t)=vCZ(t)+vDU(t), kus vA=T-1AT, vB=T-1B, vC=CT, vD=D. Tulemusena
→ ||x(t)||<η suva t>t0] . Vastasel korral on vabaliikumine mittestabiilne. Vabaliikumine on asümptootiliselt stabiilne Ljapunovi järgi, kui vabaliikumine on stabiilne Ljapunovi järgi ja lisaks veel lim t→∞|| x(t) || =0 Olekumuutujate lineaarteisendused- on süsteemisisene muutuja, mis kajastab aine, energia, vms. akumulatsioonivõimet. Igasugune muutuja (n on süsteemi järk) kogum, mis on üks-üheses vastavuses esialgsete olekumuutujatega, võib olekumuutujaid ka ekvivalentsena asendada. See tähendab, et olekumuutujate vektori X(t) võime asendada sama arvu muutujaid omava vektoriga Z(t), kui leidub selline koefitsientide maatriks T niisugusena, et X(t)=TZ(t), Z(t)=T-1X(t). Asendades X(t) statsionaarseis olekuvõrrandeis: TZ(t)=ATZ(t)+BU(t), Y(t)=CTZ(t)+DU(t). Saame uued olekuvõrrandid: vZ(t)=vAZ(t)+vBU(t), Y(t)=vCZ(t) +vDU(t), kus vA=T-1AT, vB=T-1B, vC=CT, vD=D. Tulemusena saame teistsuguse
Need mudelid põhinevad mootori pingete ja voolude ning momendi keskväärtuste arvutamisel mootori ühefaasilise aseskeemi põhjal. Juhul kui mootori kiirus on konstantne või muutub väga aeglaselt võrreldes elektriahelas toimuvate protsessidega, kirjeldab staatikamudel mootoris toimuvaid protsesse piisava täpsusega. Kiiretoimeliste, valdavalt dünaamilistes talitlustes töötavate ajamite korral pole staatikamudel aga rakendatav. Staatikamudeli korral käsitletakse mootori elektrilisi olekumuutujaid üksnes ajaliste muutujatena liikumatus koordinaadistikus, mistõttu selline mudel ei selgita pöördemomendi tekkimise füüsikalisi põhjuseid. Aseskeemi ja tema alusel koostatud võrrandite abil saab arvutada kõik asünkroon- mootorit iseloomustavad suurused. Seejuures loetakse sisendmuutujateks toitepinget U1 ja toitesagedust f1, väljundsuurusteks on võlli nurkkiirus , võlli pöördenurk , mootori poolt arendatav moment T, õhupilu magnetvoog , staatorivool I1 või mingi
väljundit. Sõltub sisendist u(t). Võib eeldada nullist algolekut, millest ka nimetus nulloleku komponent. Sisuliselt kajastab komponentide eraldatus lineaarse süsteemi aditiivsusomadust. Reaktsioon = vabaliikumine + sundiiikumine. Olekumuutujate lineaarteisendused: On süsteemisisene muutuja, mis kajastab aine, energia, vms.akumulatsioonivõimet. Igasugune n muutuja (n on süsteemi järk) kogum, mis on üks-üheses vastavuses esialgsete olekumuutujatega, võib olekumuutujaid ekvivalentsena asendada. See tähendab, et olekumuutujate vektori X(t) võime asendada sama arvu muutujaid omava vektoriga Z(t), kui leidub selline koefitsientide maatriks T sellisena, et X(t)=TZ(t), Z(t)=T-1X(t). Asendades X(t) statsionaarseis olekuvõrrandeis: TZ(t)=ATZ(t)+BU(t), Y(t)=CTZ(t)+DU(t). Saame uued olekuvõrrandid: vZ(t)=vAZ(t)+vBU(t), Y(t)=vCZ(t)+vDU(t), kus vA=T-1AT, vB=T-1B, vC=CT, vD=D. Tulemusena saame teistsuguse olekuvõrrandite kogumi. Kehtivad seosed: det vA=detA ja
annaabi.ee 
