samuti hõbedavärviliste pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks, linnahaljastuses. Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/317 http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/laikiv_hobepuu.html http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=12392 4.3 Õunapuu (Malus) Konkreetne liik: Ida-mariõunapuu (Malus baccata) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 8m, Taime välislaadi kirjeldus: laiuva, oksliku, küllaltki ümara võraga, tüvekoor pruunikas, vanemas eas lõhestunud. Noored võrsed oliivpruunid või punakad, peenikesed. Lehed: vahelduvad lihtlehed. Elliptilised või munajad, teritunud tipuga, peensaagja servaga, kuni 8 cm pikad, läikivad. Leheroots kuni 5 cm pikkune Õied või õisikud: õitseb mais. Õied valged, 4-8 kaupa sarikõisikutes, tavaliselt õitsemine väga rikkalik Liigi eritunnused: Viljad peaaegu kerajad, küllaltki pika viljavarrega, umbes 1 cm
Segapuistus on ta kaaslaseks tavaliselt kuusk või kask. Peamiselt kasvukohast tingitud puude suurte välistunnuste varieeruvuse järgi on harilik mänd jagatud mitmeks alamliigiks või teisendiks. Näiteks madalatüveline ja okslik rabamänd (P. sylvestris var. nana) või rannaluidetel meretuulte poolt mõjutatud ühekülgse võra ja viltuse tüvega madal P. sylvestris f. deflexa. Omal ajal tekitas meie metsakasvatuses probleeme kõvera ja oksliku tüvega ning Eesti kliimaoludele ebasobiv darmstadti mänd (P. sylvestris var. superrhenana, var. haguenesis). Need tänaseks raiutud rohked darmstadti männipuistud rajati aastatel 18701885 Saksamaalt Darmstadti seemneäridest ostetud seemnetega. Hariliku männi kõige paremakasvulisem ning majaduslikult kõige hinnatuim on aga sihvaka ja sirge tüvega riia mänd (P. sylvestris var. rigensis; var. septentrionalis). Eestis moodustab riia © Ivar Sibul 2007 2012.
puhtpuistuna või gruppidena (puisniitudel). Kasutatakse ka ilupuuna haljastuses. · Munajad, lihtsaagja servaga, ümardunud alusega (noortel puudel lehealus südajas), lühidalt teritunud või tömbi tipuga ja karvased lehed · Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. · Võra munajas, tihe, võrdlemisi jämedate ülespoole suunduvate okstega. · halvasti laasuva, oksliku, jändriku, tüüaka ning tavaliselt kõveravõitu tüvega. Kännuvõsust uuenenud puud on mitmetüvelised (tüved hargnevad maapinnalähedalt) Betula fruticosa - levinud Euraasia põhjapoolsetel aladel. Eestis kasvab madal kask 12,5 m kõrguse rohkesti hargneva püstise põõsana peamiselt Mandri-Eesti ida- ja edelaosa soostunud niitudel, madal- ja siirdesoodel ning rabastuvates lodumetsades. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda.
kaevatud koobastes, mille sissekäik kaeti okste, liiva ja kividega. Kolta- ja inarisaamid kaevasid sügispaigas soolakala säilitamiseks kivide ja tohuga vooderdatud koopa, mis kaeti tohu, turba, puude ja kividega ning mis avati enne talvekülla siirdumist. Inarisaamidel võis maasse kaevatud panipaik olla vooderdatud paari ristpalkide reaga. Lihtsaim võimalus kala, liha või loomanahka üles riputada oli puuoks. Näiteks võis kingaheinu, jalatseid ja riideid kuivatada kuivanud oksliku männi küljes. Teise samasuguse puu küljes kuivatati kalu ja võrkusid. Hoiukohtadena kasutati mitmesuguseid raame, lavasid ja varjualuseid. Suurimaks ristpalkehitiste eelseks ehitiseks olid koltasaamide suvepaikadesse ehitatud põhjapõtrade varjualused, kuhu põdrad said koguneda sääskede eest varjule ning mis koosnesid pealt lamedast katusest ja seintest, mis moodustusid kõrgete tugipuude ning põikpuude peale kaldu laotud puutüvedest. Ehitis kaeti pealt turbaga.
annaabi.ee 
