tektoonilisest stressist või Päikese aktiivsusest), võivad stimuleerida inimestel oimusagaraid ajus, mille tulemusena aju toodab palju selliseid nähtusi, mida loetakse kummitamiseks. Seda teooriat on testitud mitmel viisil. Mõned teadlased on uurinud geomagneetiliste muutuste ja kummitamitse juhtude vahel, teised on aga uurinud, kas kummitavad kohad on seotud mõnd tüüpi geomagneetilise aktiivsuesga kohtades. Kolmandad teadlased on uurinud seda, et kui stimuleerida oimusagarat erinevat tüüpi magneetiliste väljadega, kas siis see, mida inimene kogeb, on sarnane kummitamiste juhtudega. Kõik need uurimused on aga suhteliselt ümberlükatavad ning tekitavad enda ümber palju tähelepanu. Refereeritudallikatest :mentalfloss.com/article/70293/6-scientific-explanations-ghosts ja www.skeptic.com/reading_room/the-science-behind-why-people-see-ghosts 2.2 Spirituaalsed vaated kummitustele !8
orienteerumise halvenemises (haige võib võõrasse keskkonda sattudes kaotada täielikult kohataju). Esineb mõttetut tegutsemist, kohatuid nalju, muidu ebasündsat käitumist. Tihti jääb haige omaette pikaks ajaks istuma või lamama. 34. Oimusagara ehitus ja funktsioonid. On oma nime saanud oimuluu järgi ning seotud kuulmise, õppimise, mälu ja tunnetega. Oimusagar paikneb otsmiku- ja kiirusagara all ning kuklasagara ees. Oimusagar kontrollib kuulmist, kõne ja mälu. Ajul on kaks oimusagarat, mis asuvad teine teisel pool aju, kõrva lähedal. Sagarad on vastastikkuvahetatavad, kui üks on kahjustatud, siis teine võtab vigastatud poole ülesanded üle. Temporaalsagar reguleerib kõiki aju auditiivseid funktsioone, kahjustuse korral kantakse sagarate ülesanded vastastikku üle. See on võimalik, kuna närvid mõlemast kõrvast jagunevad ning suunduvad mõlemasse sagarasse. Kõne all olev sagar tajub ja tunneb verbaalset materjali
ajukeskustele, millest igaüks vastutab toimingu sooritamisel konkreetse operatsiooni eest. Kokku moodustavad need lülid funktsionaalsüsteemi. Nimetatud süsteemid on muutuvad. Kõrgemate psüühiliste protsesside lokalisatsioon sõltub nii isiku üldisest arengust kui ka mingi oskuse omandamise etapist. Teiseks tuleb arvestada, et üks ja sama ajukeskus juhib samalaadseid operatsioone paljudes tegevustes. Näiteks kattetsooni kahjustus (kiiru-, kukla- ja oimusagarat ühendava ajukoore kahjustus) põhjustab üheaegselt esmase akalkuulia, semantilise afaasia, optilis-ruumilise agnoosia. Nimetatud sündroomi põhjuseks on meeleorganite hangitud informatsiooni (ka vastavate kujutluste) simultaanse (üheaegse) analüüsi operatsioonide puudulikkus. Järeldused A. Luria uurimustest on järgmised (täiskasvanute kohta) : - Matemaatiliste oskuste puudulikkus võib olla põhjustatud erinevate ajupiirkondade kahjustustest. Kuid
Et ma olen mõne suurema plaani osa. Et ma kuulun kosmilisse reaalsusesse.“ Surmalähedased kogemused on inimesele niivõrd „šokeerivalt erakordsed“, et väga sageli tunnevad inimesed soovimatust oma maapealsesse ellu tagasi tulla. Väga paljud arstid ( näiteks dr. Melvin Morse ) on öelnud, et väga paljud patsiendid on soovi avaldanud kogeda surmalähedast kogemust ja niimoodi muutuda. Patsiendid tahavad, et arst stimuleeriks nende aju paremat oimusagarat, et seeläbi kogeda surmalähedast kogemust. Üks parimaid näiteid SLK-de mõjust inimese edasisele elule Maa peal on kahtlemata dr. Eben Alexanderi juhtum. Enne oma surmalähedast kogemust ei uskunud dr. Eben Alexander surmalähedase elu kogemuste reaalsust. Kuulus teadlane kasvas üles akadeemilises vaimus kuulsa neurokirurgi pojana. Temagi õppis mainekates ülikoolides moodsat neuroteadust ja õpetab seda praegu kuulsas Harvardi Ülikoolis ning ka teistes ülikoolides
annaabi.ee 
