.. Võibolla ühistransportigi? Siin ongi konks. Sest see, mis rajatised meil võivad tulla selles uues olus, kui omavalitsuste puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks Lasnamäe halle kortermaju, linnapea kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis linnakodanik saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks Tartu bussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui uhkus kodulinna pärast selle pealinna, kuhu viib iga Eestimaa tee ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja Edgari loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur eestlane ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt kriisi tõttu kalduvad ja kaotavad teo nime...
.. Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja kaotavad teo nime...
" Surm on hirmuäratav, nagu Hamlet ütles: "Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääeseme, - see paneb kõhklema." Keegi ei tea, mis juhtub pärast seda, kui süda lakkab igaveseks löömast. "Siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk:" on harjutud selle reaalsusega, millega seistakse iga päev silmitsi. Ei tasu loobuda elust probleemide pärast, mis ajapikku unustatakse. "Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kus ükski rändur ei tule tagasi rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?" Selle all mõtles Hamlet, et parem on lasta eluküünlal rahulikult põleda ning pingutada ja saada üle raskustest. Kui inimene sureb, siis on see igavaseks. Eluga on inimhinged rohkem kursis, kui sellega, mis juhtub pärast seda.
Olla või mitte olla. Olla või mitte olla-selles on küsimus.Hamlet on innukas põgenema maailmast,kus valitseb häda ja õnnetus.Ta näeb elu kui rasket koormat,mille eest ta tahaks põgeneda.Hamleti hirmuks pole surm ise,vaid surm läbi enesetappu. Hamlet lähenes sellele hirmule väga filosoofiliselt:Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus,kui kartus millegi ees pärast surma-sel uurimata maal,kust ükski rändur ei tule tagasi-ei rabaks tahet,mis pigem talub tuntud halbusi,kui pageb teiste,tundmatute juurde?"lk 57.Hoolimata faktist,et elu võib olla salakaval ja petlik,Hamlet loobub enesetapust,sest hauatagune elu võib olla hullem kui elu Maa peal. Kuna Hamlet loobus oma surmast,siis hakkas ta hauduma kättemaksu kuninga vastu,et viimasele kätte maksta tema isa tapmise eest
keerulisi otsuseid. Võib ette juhtuda hetki, kus hakatakse kahtlema tehtud valikutes ja mõeldud sellele, milleks näha üldse vaeva. Lõppude lõpuks surevad ju kõik. Prints Hamlet arvas ühel hetkel samamoodi, tal oleks palju lihtsam sooritada enesetapp. Ta nägi elu, kui rasket koormat, mille eest põgeneda. Kuid ta ei kartnud surma, vaid surma just läbi enesetapu. Hamlet lähenes sellele hirmule väga filosoofiliselt: „Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma-sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi-ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?“ Tema otsus oli siiski valida elu, sest hauatagune elu võib olla hullem kui tema praegune seisukord. Elu ja surma ei tohiks karta. Kui on antud võimalus elada, siis tuleks seda nautida ning kui on aeg lahkuda, siis tuleb ka seda teha rahus. Kõikidele inimestele on antud samasugused
noodiga, loo algus oli väga dramaatiline ja vihane. Mõne aja pärast oli hetkeline rõõmsate nootidega koht ning peale seda läksid noodid taaskord madalaks ja süngeks. Sünged ja rõõmsad noodid olid teoses segamini üksteise taustal. Teose lõpunoodid tundusid olevat rahulolevad. Kolmas lugu oli Bachi ,,Von himmel hoch da komm ich her" (BWV 700) . Teos hakkas madalate nootidega, kurvalt, masendavalt, nördinult, pettunult. Siis tulid kõrgemad noodid, justkui keegi halaks ja oigaks ja jutustaks oma kurba lugu. Teose keskel tulid vahepeal rõõmsad noodid. Kogu see teos maalis mulle silme ette pildi noorest mehest, kes on vihma käes oma armastatu haual ning masendunult ja tühja vaadates ei suuda hoomata kogu seda valu, mis ta sees on. Peale vaikust hakkab mees rääkima, mis juhtus ning jutustab armastatu traagilisest lõpust. Kõrged ja rõõmsad noodid tõid minu ette edasise pildi, kus mees meenutab
.. Võibolla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja kaotavad teo nime...
annaabi.ee 
