See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapääine ring. Kuna Juhan Liiv oli üksik inimene, tal ei olnud ei perekonda, sugulasi ja Liiv ei saanud isegi oma suure armastuse Liisaga kunagi koos olla, sellepärast on tema autobiograafilised luuletused täis üksindust ja igatsust. Näiteks võin tuua katkendi luuletusest ,,Minu luule". Nüüd oigad haledalt üksi all pimedas tihnikus ja vaatad haledalt üles, kus lendab su igatsus! Juhan Liivi kohta võib õelda ainult niipalju, et ta oli sõna otseses mõttes geenius. Ta on Eesti üks ainsamaid luuletajaid, kes on nii aus, kes julgeb oma haigustest avalikult rääkida ja samas ei ole ta oma luule ega iseenda üle üldsegi mitte uhke. Ta on kõikide
siis heidad hilbud sa, siis langed pääle kui maru sa - mõõga ja kilbiga. Zoofiilia ja BDSM Üks eesel leiab teise ära - jah, eeslitelgi omapära. Kas oleks ta siis eesel veel, kui karu juurde kisuks meel? Zoofiilia Kes meeldida tahab, peab roomama, ”jah” üteldes “ei” peab mõtlema. Mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja - tänama! BDSM Sa magad, sa magad, sa magad, Sa magad, mehike. ja rauad, käsist ja jalust sull´ lõikavad lihasse... Gay ja BDSM Nüüd oigad haledalt üksi all pimedas tihnikus ja vaatad haledalt üles, kus lendab su igatsus! BDSM Mis on kui vaikne valu hääl mu südames, kui kaeblik helin kandle pääl ja rinna sees? SM Ei valust me enam räägi, ei räägi ma, ei sa. Ah, teda on küllalt, küllalt, mis tast veel rääkida! SM Ma olen end tallata lasknud - ja mõnikord lüüagi, - ja sellest silmapilgust ei suurem saa ollagi! SM ...ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! BDSM ...ma lillesideme võtaks,
* Minu luule Minu luule, sina oled Kui haige tiivaga lind, Kel kull ära kiskund tiiva Ja kellel haige ka rind. Kui haavatud kotkas oled, Kes tõusis pilve poole, Ja kui ta üles tõusis, Siis osas küti nool. Küll oli su lend ilus, Lend ilus pilve pool, Lend läbi päikesevalge, Vaba kui õhuvool! Siis tõusid sa pilve alla Ja vaatasid ümber seal Ja otsisid kõrgema männi Ja istusid tema peal! Nüüd oigad haledalt üksi All pimedas tihnikus Ja vaatad haledalt üles, Kus lendab su igatsus! * Armastuse käänud... Mis on, mis paistab kaugel merel... Kas tuleb ta, taas lootust loob? Või udu hall? Või mõttekuju, Mis saatus meie hinge toob? Ei, see on tema, mu arm: Ta peab, ta peab kord tulema! Mis sest, et varem tuisk oli karm. Ma usun: müüd küll tuleb ta Kuid, kas tõesti toob see mul rahu?
nähtavasti tema igapäevase elu väga keeruliseks muutis. Paljudes luuletustes hakkab silma ka surma ette ennustamine (eelaimdus surmast). Juhan Liiv oli väga üksik inimene ja nagu ennist armastusluule juures juba mainitud sai, ei saanud ta kunagi ka oma armastatu Liisaga kunagi päriselt koos olla. Ei olnud tal ka perekonda ja palju lähedasi, seega paistab tema autobiograafilises luules tugevalt silma üksinduse ja igatsuse teema. Nüüd oigad haledalt üksi all pimedas tihnikus ja vaatad haledalt üles, kus lendab su igatsus! Eesti ja maailmakirjanduse üheks suureks teemaks on rännak, mõneti julgen öelda, et meil ongi selle maaletoojaks Juhan Liiv. Järgnevalt keskendume pikemalt Liivi luuletusele ,,Rändaja", mis juba üksiku luuletusena omab tüviteksti staatust.
Kes meeldida tahtis pidi kõike taluma: peab roomama, tänama, nuttes naeratama. ,,Helin" Liivi looming, juba noorena hakkas luuletama. Surma eelaimus selgelt sees: ,,Helin pea matnud on mind. Kitsaks on jäänud maapealne rind." ,,Lauliku talve üksindus" ,,Ei näe enam" ma olen pime, kadus usk ja valgus. Raskusperioodi kirjeldus. ,,Minu luule" ,,Minu luule, sina oled kui haige tiivaga lind. Ilus oli lend, nüüd oigad all pimedas tihnikus. 4. Armastusluule- Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. 5. Proosas- on Juhan Liivi peateos jutustus "Vari". Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. "Varjus" on oluline koht autori
annaabi.ee 
