Kehtestati pärisorjus ja talupojad pidid tegema tööd mõisnike heaks. Mõisa juures sündinud talupoeg ei tohtinud sealt ilma mõisniku loata lahkuda. Aastal 1654 vähenesid koormised, kuid peale Karl XI võimule asumist need jällegi suurenesid. Talupojad pidid mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust, isegi ikalduse ajal ning maksma riigimakse. Sõdadega kaasnes talupoegadele nälg, haigused ja katk, nende kahjusid oli tunda pikka aega. Hävitati nende ohvripaiku ja kadus võimalus linna põgenedes vabaks saada. Oli ka plusse, talupoegade karistamine keelati ja neile anti õigus kaevata mõisarentnike vastu. Nende õigused suurenesid ja neil oli õigus astuda 1632. aastal asustatud Tartu Ülikooli. Haridus levis maarahva seas ja hakati väärtustama kirjakeelt. Kirikuelu elavnemine ja lugemisoskuse levimine. Õpetati iga pärisorjast talupoega piiblit lugema, hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi ja
Tsõõri lääneküljel olevat puudevahet on nimetatud väravaks. Ka idaküljel on väravat meenutav laiem puudevahe, mis on küll kitsam lääneväravast. Päike tõuseb idavärava keskelt kevadiste külvitööde algul jüripäeval ja rukkikülvi eel augustis. Tammetsõõri naabruses, Ilmamäe kirdejalamil on Tõivaperä soo. See kohanimi viitab otseselt ohvripaigale sõna tõiv tähendab LõunaEesti keeles tõotusohvrit. Tõotuskohtadeks nimetati ohvripaiku ka Kraasna maarahva seas, kes elasid Pihkvamaal muudest eestlastest isoleerituna alates 16. sajandi teisest poolest. Tammetsõõri ümber on madal vall, mis on võib olla jäänud tammesid ümbritsenud madalast tarast. Selle valli sisekülg on inimest toetava, väliskülg inimest tõrjuva jõuväljaga (250 pendliringi). Sarnased jõuväljad ümbritsevad ka mitmeid linnuseid. Väravate kohal need jõuväljad katkevad. Tsõõri läbivad veel mitmed põigitised jõuväljad
Hävitati rahvaliku usuga seotud ohvrikohti, ehteid ja luksusasju. Hernhuutlased ei hoolinud rahvarõivastest ega ka rahvamuusikast. Rahvarõivad olid hernhuutlaste arust liiga värvikirevad ja toretsevad, ning torupill oli väga ,,kahtlane" pill. Igasugune liigne toretsemine oli nende silmis taunitav. Et hernhuutlased ja pietistid tõepoolest hävitasid kohati õige rohkesti mitmesuguseid muinasmälestusi, nende mõttes paganliku aja jõledusi, muistseid ohvripaiku, puid ja kive, ning püüdsid juurida välja neid ka rahva teadvusest, sellest kirjutab R. Põldmäe: Urvaste pastor Quandt koos köstri ja koduõpetajaga hävitas juba 18. sajandil kahe nädala jooksul vagadusest nakatatud talupoegade poolt kättenäidatud 24 ohvrikohta ja laskis need üles künda. Vennastekoguse liikumise hääbumine 1839. aastaks oli eestlasi liikumises 74000, nende kasutuses 256 palvemaja. Selline edu tekitas
Tööriistad vähetöödeldud. Nooremal kiviajal (5 at-1800 eKr) oli tekkinud kaks arheoloogilist kultuuri: kammkeraamika (soome-ugri päritolu; hankiv maj.) ja nöörkeraamika (venekirves kultuur). Need kultuurid panid aluse Eesti rahva kujunemisele. Pronksiaeg ja iseloomulikud jooned (1800-500 eKr): üleminekuaeg kiviajast metalliaega. Tööriistad valmistatud pronksist; kindlustatud asulad; tööviljakus kasvas; alepõllunduse kiire areng; matmiskommete muutus (kivikirst kalmed); säilinud ohvripaiku. Asukohad: Asva asula (Saaremaal), Ridala, Kaali, Narva. Kujuneb välja kaks erinevat asustuspiirkonda: rannapiirkond, sisemaapiirkond. Rauaaeg ja iseloomulikud jooned (500 eKr-1200 pKr): tööriistad valmistati rauast, kuna see oli vastupidavam, tugevam ja sai teha teravamaid tööriistu. Põhiliseks elatusalaks oli maaharimine, kuid tegeleti ka loomapidamisega, küttimise ja kalandusega. Lääne ja ida vahel tegeleti läbi Eesti vahenduskaubandusega
○ Üks nendes oli ka eesti päritolu ilmikvend Johannes Esto. Vaimuelu Rootsi ajal ● Luteri usk. ● XVII sjandi esimesel poolel jäi luteri usk eestlastele kohtai võõraks. Keskajal oli katoliiklus omaks võetud seda muinasusu tavadega segades. Luteri pastoritele see ei sobinud ja nad asusid rahvast ebausust võõrutama. Selleks hävitati näiteks taas kasutusele võetud ohvripaiku. ● Joachim Jhering Eestimaa piiskop, kes töötas siinmail välja range kirikukaristuste süsteemi. Pühajõe mäss, 1642 ● Urvaste kihelkonnas Osula külas toimus suur talurahvarahutus eestlaste poolt pühaks peetud Võhandu ehk Pühajõele mõisniku ehitatud vesiveski pärast. Pärast veski ehitamist oli maad tabanud ikaldus ning talupojad pidasid seda kättemaksuks jõe rüvetamist eest
annaabi.ee 
