Sõdu põhjustab inimese enese säilitus tarve. Vajadus kaitsta oma lähedasi ja kodu. Kaitsta oma elu. Sõda on lihtinimese jaoks töö. Kõrgklassi jaoks on sõda karjäär ja romantiline sangarlus. Tolstoi eitas igasugust sangarlust, kuna see oli tema arvates loomu vastane ja mille mõte peitus vaid uhkeldamises. Sellest põhimõttest loob ta kaks vapruse tüüpi: sõdurivaprus, mis tähendas täpset teenistust, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ohvitserivaprus, mis on püüd veenda ennast ja teisi, mis on tegelikult mäng Sellega näitab ta ära, et liht inimene ei oska sõjas mängida, see on tema jaoks loomulik. Ohvitseride jaoks on see vaid au ja kuulsus. 1850-60ndatel aastatel püüdis ta olla kursis poliitilise eluga Venemaal ja Lääne-Euroopas. Nagu teisedki aadlikud püüdis ka tema välja mõelda mudelit, kuidas Venemaad muuta. Ta püstitas endale kaks seisukohta: pärisorjuse kaotamine Venemaal
Viimasesse kuulus näiteks ka lihtrahvas. Kirjeldab seda ajajärku, mile inimene püüdleb enesetäiustuse poole. Otsitakse ennast ja arendatakse. Sündides on kõik inimesed head, aga ühiskond muudab nad halvaks. Kaukaasia sõdadest kirjutas ta veel mitu jutustust ,,Rünnak", ,,Metsaraiumine". Jutustused on pühendatud Venemaa sõjategevusele Kaukaasias. Aadlikud läksid sõtta, et mängida kangelast. Sellest tulenevalt on kaks vapruse tüüpi sõdurivaprus e loomulik kangelaslikkus ja ohvitserivaprus e mäng ja teesklus. 1854 Läks üle Krimmi armeesse, kuna seal oli alanud sõda. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, Krimmi perioodil võttis seda kui oma kodulinna kaitsmist. Kirjutas kolm jutustust sellest linnast Sevastoopolist. 1857 tegi oma esimese välisreisi, mis valmistas talle suure pettumuse. Reisilt naasedes üritas rahvale läheneda ja aidata. 1858 avas Jasnaja Poljanas kooli, kiindus töösse väga, oli tugev side talurahvaga. Laps peab õppima oma
ennast nii kaugele, et tunda, et suudad ennast teostada elus. Sõja teema on Tolstoile üsna oluline, alguse saab see ikkagi seal Kaukaasias. Tal on üldse väga palju omapäraseid mõtteid. Suhtumine sõjasse väga vastuoluline, arvab, et sõda on suur kurjus, teistpidi arvab, et sõda viib inimarengut edasi. Siis on tema meelest kahesugust vaprust. Lihtsõduri vaprus on niinimetatud õige vaprus, sest tema kaitseb sõjas oma maad, oma kodu, aga ohvitserivaprus on mäng, sest ohvitser püüab pidevalt teistele ohvitseridele näidata kui edukas ja julge sõjaväelane ta on. Seal Kaukaasias satuvad mõlemad vennad Tolstoid Sevastoopolisse, koht Krimmis. Ja Tolstoi on seal Sevastoopolis Vene-Türgi sõja aegu, 1854-1855. Siin tal siis valmis selline teos ,,Sevastoopoli jutustused." Sõda lõppes Venemaale kaotusega, see sõda, kus Nikolai I kahtlastel põhjustel suri, kuigi arvatakse, et sellepärast, et Venemaa kaotas oma olulise lõunasadama
a-l ,,Autobiograafiline triloogia". Osad: 1) Lapsepõlv 2) Poisiiga 3) Noorus. Oma kogemustest lähtudes tegi üldistusi. Lapsepõlv on tema arvates kordumatu, inimesel siis parimad iseloomuomadused. Jaotas inimesed korralikeks ja mittekorralikeks (lihtrahvas). Inimesed on loomult head, ühiskond muudab nad kurjaks. Oma jutustused pühendas vene sõjategevusele. Sõda on karjäärivahend aadlikule, lihtinimesele aga töö. On olemas 2 vaprust: 1) Sõdurijulgus teesklemata 2) Ohvitserivaprus teesklus nii enda kui teiste suhtes. 1854.a-l Krimmi sõda vene vs türklased. Sõda sai uue mõtte oma kodumaa kaitsmine. 3 jutustust sellest: ,,Sevastopol dets." ,,...mais"... 2 seisukohta: ,,Venemaa (elu) peab muutuma" (1861.a-l kaotati pärisorjus) ,,Inimene peab kõlbeliselt arenema, siis saab midagi paremaks muuta." Reisis välismaale ja pettus Euroopas. Kultuur ja kodanlik kord olid eemaletõukavad.
annaabi.ee 
