mina kirjutan nii, nagu elu on, ja tema nii, nagu elu olla võiks. Samas on mul üsna raske aru saada, kuidas õrnemate kõrvadega (sorry, silmadega) inimesed mu juttude üle keskmist tõsist temaatikat taluda suudavad, kui juba mõned krõbedamad sõnad neis jälkustunde tekitavad ja südame ohtlikult puperdama panevad. Äkki peaks mingi "parental advisory" kleepeka igaks juhuks kasutusele võtma? Kuigi, kui nüüd ääretult aus olla, siis mõnikord tundub mulle selline ohkimine mulle üsna silmakirjalik ka. No vaadake, on olemas näiteks raamatuid, kus koolilapsed terve oma klassi vastu taevast lasevad, aga sellistele antakse Bookeri auhindu ja värke. Mõnedes raamatututes kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas inimesi saega juppideks hakitakse ning nendest meisterdatakse Hollywoodi kassafilme. Siis on veel raamatuid, milles tõesti põhjalikult haiged tatikad tänavatel ringi käivad ja inimesi vägistavad või igavusest auguliseks teevad, kuid selliseid peetakse
liigutusel. Verbaalseid suhtlemisvahendeid võib nimetada ka helilisteks e. sõnalisteks suhtlemisvahenditeks. Need on loomulik keel ja paralingvistilised vahendid. Loomuliku keele puhul jälgitakse: · kõne kiirust, · rütmi, · pause ja nende asukohta kõnes. Paralingvistilised vahendid on: · intonatsioon , · mitmesugused häälitsused nagu naer, nutt, köha või ohkimine. Mitteverbaalsete suhtlemisvahendite hulka kuuluvad: I Visuaalsed mittesõnalised suhtlemisvahendid 1) kineesika- käte, keha, jalgade, pea liigutused, pilgu suund (ka pilkkontakt) 2) miimika ehk näoväljendused 3) poos ning poosivahetused 4) ruumisuhted- vahemaa partnerini, pöördenurk, personaalne ruum 5) nahareaktsioonid- punastamine, higistamine jne II Akustilised mitteverbaalsed suhtlemisvahendid
Suhtlemisvahendite kirjeldamine aitab mõista, kui nüansirikkad on inimestevahelised kontaktid ning kui suur osa võib olla silmsidemel või liigutusel. Verbaalseid suhtlemisvahendeid võib eesti keeles nimetada ka helilisteks suhtlemisvahenditeks. Need on loomulik keel ja paralingvistilised vahendid. Loomuliku keele puhul jälgitakse kõne kiirust, rütmi, pause ja nende asukohta kõnes. Paralingvistilised vahendid on intonatsioon ja mitmesugused häälitsused nagu naer, nutt, köha või ohkimine. Kõnega kaasnevad mitteverbaalsed suhtlemisvahendid on info saatja seisukohalt motoorsed ning vastvõtja seisukohalt visuaalsed. Sinna kuuluvad: · silmad ja silmside; · näoväljendused; · pealiigutused; · kehaliigutused ja poos; · ruumi kasutamine; · suhtlemise abivahendid (riietus, soeng, jumestus); · puudutused. Inimesed väljendavad kõneldes oma tundeseisundeid erinevate zestide kaudu. Vastavalt
reageerida püüdes silmitsi seisab. Mujal olen ma kirjeldanud selliseid käitumisviise kui „teisest aega püüdsin taastada rühma tähelepanu, raiskav imeasi öeldes midagi nagu: „Kõik vaatavad käitumist“. Õpilase mossitamine, ohkimine, tusatsemine, pobisemine, lakke vahtimine ja vihane turtsumine ning nendega aja kulutamine ja trotsliku hoiaku väljendamine on teisesed esmase siia (...). Tänan,“ ning pöördusin tagasi diagrammi ja varem alustatud teema
annaabi.ee 
