Ogalik on pisike kala - kõigest 5…8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel
kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Ogalik on pisike kala - kõigest 5...8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et
edukamaks ühed, teistes tingimustes aga teised käitumisstrateegiad. Leeterislad ja nektarilinnud kaitsevad ressursse (käituvad despootidena) teatud keskmiste toitumistingimustega elupaikades, kusjuures liiga vaestes ja liiga rikastes elupaikades kasutavad nad ressursside lihtekspluateerimist. Selle põhjuseks on erinevate käitumisstrateegiate erinev äratasuvus erinevais elupaigus. Vaatlused Põhja-Ameerika veekogudes näitasid, et isaseid ogalikke esineb seal mitmesuguses värvigammas: ühtedel on tunduvalt punasem, teistel tuhmim kurgualune. Eksperimentaalselt selgitati, et mida punasem oli isase kurgualune, seda suurem ligitõmme oli tal emaste jaoks ja seda edukam oli ta sigimises. Edasise uurimise käigus selgus, et enamik ogalikke, kes elutsesid madalas vees, olid tuhmi kurgualusega, sügavas vees elavad ogalikud olid aga palju punasemad. Järgmised eksperimendid näitasid, et mida punasemad olid ogalike kurgualused,
sügisel, siis on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kelle kategoriseerimises ja tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel. Räim on teistest atlandi heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikk, kuid suguküpseks saab varem, 13-14 cm pikkuselt ja 2-3 aasta vanuselt. Räimede seas esineb kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, aga hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv: neid on tal 5457. Peale selle on räim kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi täiesti magevees, näiteks mõnes Rootsi järves. Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 220 m sügavuses. Räim on Läänemere peamine töönduskala,
kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Ogalik on pisike kala - kõigest 5...8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end
elupaikades kasutavad nad ressursside lihtekspluateerimist. Ressursside ökonoomse kaitstavuse printsiibi kohaselt on selle põhjuseks erinevate käitumisstrateegiate erinev äratasuvus erinevais elupaigus. Kui jäälindu katses ei esinenud, käitusid ogalikud teisiti kui siis, kui jäälind välja ilmus. Jällegi põhjuseks käitumise erinev äratasuvus erinevais oludes. Vaatame järgnevalt veel üht näidet ogalikest. Vaatlused Põhja-Ameerika veekogudes näitasid, et isaseid ogalikke esineb seal mitmesuguses värvigammas: ühtedel on tunduvalt punasem, teistel tuhmim kurgualune. Eksperimentaalselt selgitati, et mida punasem oli isase kurgualune, seda suurem ligitõmme oli tal emaste jaoks ja seda edukam oli ta sigimises. Miks siis osal populatsioonidel on isaste kurgualune tuhmim? Edasise uurimise käigus selgus, et enamik ogalikke, kes elutsesid madalas vees, olid tuhmi kurgualusega, sügavas vees elavad ogalikud olid aga palju punasemad. Järgmised
annaabi.ee 
