tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet.
Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine. Egiptlased ehitasid savist kõrgeid ümmargusi ahjusid, mille välisseinal küpsetati taignakakke. Kreeklased ehitasid alt soojendavaid ahjusid. Leiba küpsetati nüüd ahjude sees. Hiljemalt 11.–12. saj olid elamuahjud Eestis koldega. 18.
angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. 3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Keskaja olustikus aga omandasid erilise tähtsuse joovastavad joogid, mis ei pakkunud ainult lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset
Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige stabiilsema saagikusega viljakultuuriks, mistõttu seda hakati alates 11. sajandist ka üha rohkem kasvatama (Eesti talurahva ajalugu, 1992). Nii polegi imestada, et just rukkist sai meil järgmistel sajanditel põhiline teraviljakultuur
dateeritud 2800.a.e.Kr. Söödi ka odratangudest valmistatud putru polentat. Hiljem õpiti valmistama odraviskit. Eestlaste vana aja kombestikus oli odral aukoht. Jõuludeks keedeti odratanguputru, tehti verivorsti , pruuliti odraõlut ning küpsetati "ennustuskakku" - näärist. Kevadpühadeks keedeti odratangudest urvaputru, mihklipäevaks aga suppi odraklimpidega. Pulmad ei möödunud tanguvorstita, õllesupita ning odrakohvita, katsikul käidi kruubipudruga ning varrudel odraleiva e. varrukakuga. Õlut on eestlased pruulinud paikkonniti ja väga erinevatel viisidel. Eesti koduse õlletegemise algus ulatub I aastatuhandesse. Kõige meisterlikkumateks õllepruulijateks peetakse tänaseni Lääne-Eesti saarestiku õllemeistreid. 6 3.1.3. Rukis Tuhandete aastate eest kasvas Edela-Aasias looduslikult rukis
annaabi.ee 
