( pahmamine) inimjõul või koduloomadega. Rehepeksu tehti rehe all, sest seal oli palju ruumi. VILJA JAHVATAMINE Vili hõõruti kahe suure veskikivi vahel jahuks. Kivid olid suured ja rasked. Ühe kivi sees oli auk, sinna valati terad, siis hakkati kive hõõruma omavahel. LEIVATAIGNA VALMISTAMINE Enne leiva tegemist, sõeluti jahu. Leiba tehti puust levakünas, tavaliselt ahju peal või ahju juures pingil. Leivataigent happentati st. juuretati. Alguses söödi odraleiba, hiljem hakkati küpsetama rukkileiba. Seda tehti aganarkohkest jahust. Jahu segati vee või piimaga ja pärmiga või juuretisega taignaks, leib jäeti järgmise päevain käärima, teisel päeval kontrolliti happukust, kui happukust oli piisavalt jäeti 3-4 tunniks käärima, kerkinud taignast vormiti pätsid ja jäeti uuesti kerkima paariks tunniks. Tavaliselt pandi leib ahju põrandale, vahest pandi leivale alla kapsalehit. Leiba küpsetati 2-3 tundi. Leib tõsteti välja leivalabidaga.
joodi õlu, küünlapuna(kõrvetatud suhkruga värvitud viina) Vastlapäev;söödi hernesuppi,oa-või herneleemi,tangudega ube,läätsesuppi,oasuppi seajalgadega , seajalgu hapukapsastega,tatraputru,tanguputru väikeste lihatükkidega,joodi hapupiima, pakspiima.Leibadest söödi rasvleiba, leiba,kooki,pannkooke, tatrajahust sepikud,karask, kuklid. Tuhkapäev;söödi räimesuppi odratangudega,jahuputru.Leibadest söödi odraleiba,karask- leiba,sepikud,pannkooke, kanepiseemnekooki.Tavanditoidud; tahkapuder,tohuleb,tuhkapäts -koogid,tuhkapull. Madisepäev;söödi jahusuppi(kört),suppi klimpidega.Lihast kasutati seaseljaliha,pekki, seapead.Kala oli säinas.Leibadest oli vatsk,kook. Lihavõttepühad; keedeti ja värviti mune,söödi muna- ja piimatoite,kohupiimatoite(sõira) sülti,sinki ja marineerituid raime,vasika ja kanalihatoite,urvaputru.
väga temalegi rääkida, kuid peab seekord suu. Peeter oli minemas Erastule, et kohtuda seal ennuga et rääkida viljade maha müümisest, kuid poolel teel tuleb vastu Anne, kes hakkab kohe uurima, kuhu ta läheb ja miks on vaja tal viljad maha müüa, endal pulmad kohe tulekul. Peeter on marus, et kõik seda Märti kaitsevad ja nina topivad tema asjadesse. Ta ei lase siiski oma tütrel abielluda Märdiga ja Anne ei lase vilju minema viia, sest et pulmadeks vaja odraleiba teha ning värsket õlut. Peeter ei kuula ühtegi, kes midagi mainivad Ennust ja Märdist, vaid kobib toast minema. Järgmisel päeval istub Peeter toas ja on Erastu Enni peale vihane, kuna poiss valetas taadile, et ajalehes oli kirjas tangud, kuid tegelikult oli seal kirjas soolad. Nüüd kõik viljad tangudeks tehtud ja linnas said kõik Peetri peale kõvasti naerda. Enn tuleb väljast tuppa ja kohe Peeter tal kaelas. Süüdistab teda kõiges, kuid Enn ei
Pandi naiste poolel olmeeke kogu ehitatud alus kindlale näiteks patju ja Kesk-Ameerika põletatud maksusüsteemile, et tekke. tsivilisatsioonile tellistest. finantseerida riiki. Iga paari päeva alusepanijaks. Jõukate inimeste Hani dünastiale tagant küpsetasid elamud olid järgnes killustatuse naised odraleiba ja Maiad elasid kakukesi. Mehed vähemalt kahe ajajärk. Yucatani ja naised sõid korruselised ja Seadusandlik kogu. eraldi. Koos poolsaarel juba 1. sisehooviga. Eunuhhid
Mõrsjapaari tulevikku ennustati selle järgi, mida kõrgemale leivatainas kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba). Hiljem hakati kasutama rukkipüüli pulmaleiva tegemiseks. Pulmaleivad küpsetati tihti tavalistest leibadest erineva kujuga. Leiva suurus olenes pulma mineva pere suurusest. Kingileib Kingileib on spetsiaalselt valmistatud. Valmistati enamasti linnasejahust, kuna see oli maitsvam. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga.
segatud. Päev otsa palavas seisnud taigen hapnes, kuid kuna iga suutäis toitu oli ääretult oluline, otsustas ori taignast siiski leiva küpsetada. Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige stabiilsema saagikusega viljakultuuriks, mistõttu seda hakati
Pulmatraditsioonis oli leib tähtsal kohal. Nii seisis päts leiba kogu pulma aja söögilaual. Seda ei puutunud mitte keegi. Nii loodeti kindlustada noorpaarile küllus ning vältida leivapuudust edasises kooselus. Leib oli pulmades ka traditsiooniliseks viljaõnne tagavaks kingiks (Tedre, 1985). Pulmaajaks tehti pulmaleib, mis paikkonniti valmistamisviisi poolest erines. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust karaskit, kakku ja odraleiba. 19. sajandi keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist (Kalits, 1988). Pulmaleivad küpsetati tihti ka tavalistest leibadest erineva kujuga. Vigala pulmaleivad olevat olnud määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest
annaabi.ee 
