ja leivavili. Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem kasutama hapendatud rukkileiba, see oli ka esimeseks suuremaks uuenduseks teravilja kasutamisel (Moora, 1980). Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Rukkijahust hapendamise teel kergitatud leib oli igati tulusam, odrajahust tehtud leivast toitvam, püsis kauem pehme ja oli seisnult maitsvam kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk (Moora, 1980). Seetõttu ongi rukkileib iseloomulik just Euroopa idaaladel, kus see ka peamiseks toiduks kujunes. Hapendatud rukkileiba, mida küpsetatakse kobedast tainast suure pätsina, söövad eestlased, lätlased, leedulased, idasoomlased, karjalased, teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased. Niisuguse leiva valmistamise traditsioon oli piiritletud paikkonnaga ja need piirid on püsinud tänapäevani. Kuigi sõnad ,,leib" ja ,,tainas" olid
sajanditel põhiline teraviljakultuur ja leivavili. Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem kasutama hapendatud rukkileiba, see oli ka esimeseks suuremaks uuenduseks teravilja kasutamisel. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Rukkijahust hapendamise teel kergitatud leib oli igati tulusam, odrajahust tehtud leivast toitvam, püsis kauem pehme ja oli seisnult maitsvam kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk. Seetõttu ongi rukkileib iseloomulik just Euroopa idaaladel, kus see ka peamiseks toiduks kujunes. Hapendatud rukkileiba, mida küpsetatakse kobedast tainast suure pätsina, söövad eestlased, lätlased, leedulased, idasoomlased, karjalased, teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased. Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5-6-kiloseid leibu, 19. sajandi
osavus. Vanasti sõtkuti taigna sisse jahule lisaks aganaid, kliisid, kartuleid, kaalikaid, õunu, marju... Taignast küpsetati koldes ja reheahjus pätse, kakke ja karaskeid. Neid oli mitut sorti: rukkileib, nisuleib, odraleib, kaeraleib, õunaleib, kuremarjaleib, kartulileib, kaalikaleib, teraleib, püülileib, peenleib, kirikuleib, jõululeib, pulmaleib, odrakakk, kaerakakk, näärikakk, varrukakk, karask, sepik, sai... Enne sööma asumist sooviti kodus ja külas: "Jätku leivale!" Sellele vastati: "Jätku tarvis!" Õpilase töölehe vastused: 1. Tulidkar kartulid uõdna õunad naagad aganad jamdra marjad dilik kliid aakadlik kaalikad 2. Rukkileib kaalikaleib 3
põlduba). Nisu hakati kasvatama alles 17. sajandil (umbes 400 aastat tagasi). 19. sajandil olid eesti rahva kõige tavalisemateks toitudeks: kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), 276 puder, kama, kaera- ja rukkikile, leib. Ahjus küpsetatud leiva eeelkäijaks olid tule paistel küpsetatud koogid ja kakud (sh odrakakk ehk karask); vees keedetud käkid. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, nisu- ja rukkijahust leiba, mille taignat kergitati õllepärmiga. Hapendatud leiba hakati valmistama 11.-13. sajandil (800-1000 aastat tagasi). Foto lk. 149 – 10.1. Rukkileib Foto 10.1. Rukkileib Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist. Hiljem lisandusid järkjärgult: kaalikas ja kapsas;
annaabi.ee 
