Sõjakäik tähendas aadlikule kõrghetke võimalust näidata om vaprust ning koguda au ja kuulsust. Koguaeg aga polnud sõda ning tuli leida ka muud tegevust. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Tihti võis näha aadlike poolt julma ja karmi käitumist, kuid tuleb arvesse võtta, et jahil käik oli ettevalmistus ja treening sõjaks. Turniiril sai aadlik oma sõjavõimeid demonstreerida ohutumal moel. Tavaliselt võideldi turniiridel nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Hoolimata nüridest relvadest esines ikkagi ka surmajuhtumeid. Turniiril võideldi mitmeti ja harilkult peeti ratsakahevõitlust aadlikus ratsutasid hobustel ning mänu võitis see, kes vastase ennem hobuse seljast maha tõukas. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd
Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikulevõimalust näidata oma vaprust ning osavust ja uhkust. Kui sõda parasjagu ei olnud, pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ning neid peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite turniirid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid. Keskaja algul oli rüütlite seas üsna palju vägivallatsevaid sõjamehi
Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Tihti on nendes harrastustes nähtud harimatute ülikute toorest meelelahutust. Tuleb aga arvestada, et nii turniir kui ka jaht täitsid mõlemad põhiliselt üht ülesannet see oli treening ja ettevalmistus sõjaks. Meelt lahutati sageli ka pidutsemisega. Turniiril sai aadlik oma sõjamehevõimeid näidata ohutumal vsiisil, kui seda oli sõjakäik. Tavaliselt võideldi turniiril nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Sellest hoolimata polnud võitlus päris ohutu ja õnnetuid surmajuhtumeid esines turniiridel üsna tihti. Turniiril võideldi mitmel eri viisil, kõige sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Varasemal ajal tormasid kaks rüütlit hobustel lihtsalt vastamisi ja üritasid odadega teineteist sadulast maha tõugata. 15. sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teiselpool barjääri
kaheksasse kategooriasse. Ta eristas odaotsi vastavalt nende kaela kujule ja sealsele ornamendile. Pööras tähelepanu ka kaunistustega odaotstele ning kuidas neid kaunistusi tehtud on. Ta avastas, et väliselt on need odaotsad omavahel küllaltki sarnased, kuid detailides on siiski üpriski palju erinevusi. Ta üritas välja tuua iga maa odaotsad ning neid võrreldes avastas ta ka teatud omaaegsete seppade käekirja ning nüansse, mida naaberpiirkonna odaotstel ei olnud. Eesti territooriumil eristas ta välja lausa 9 erinevat seppa, kes on valmistanud 105 odaotsa. Hilisrauaaegsete odadega on probleeme, kuna keegi neid tüüpe täpselt ei tea. Leitud on neid näiteks Lõhavere linnusest ning Randvere kivikalmest. Muinasaja lõpust leitud odadel enamasti enam damastseeritud odaotsi ei ole, kuid mingil määral on damastseeritust imiteeritud. Lõhavere linnuse kaevust on leitud kaks oda, millel olid teatud määral säilinud ka varred
annaabi.ee 
