Juhtimisobjektide käsitlemisel tuleb mõista, et inimest ei saa võrdsustada masinate või seadmetega, kuna tal eksisteerib vaba tahe. Seetõttu tuleb indiviidi kohelda subjektina, võimaldades talle vaba tahte rakendamist tööalastes tegevustes. Indiviidid erinevad oma füüsiliselt ja psüühiliselt konstitutsioonilt, neil on erinev tunnetus, valmisolekud, võimed. Kui vaadelda võimekust rakendada oma isiksuslikke ressursse, subjektsust, näeme, et subjektsus-objektsus teljel jagunevad indiviidid kaheks, lihtsuse mõttes võiks neid nimetada subjektideks ja objektideks. Objektid ehk objektile omase passiivse käitumisega indiviidid on reeglina vähese algatusvõime ja entusiasmiga, isiklikku mugavustsooni klammerduvad, madala energiatasemega. Iseloomulikuks tunnuseks on ohvrimentaliteet, ennast ei nähta subjektina, ! ei usuta, et suudetaks oma olukorda muuta, peetakse ennast ebaõiglaselt kohelduks.
,,Arutlus inimeste Ünenäolisus omane just positiivseid asju ebavõrdsuse päritolust ja jeenakatele! Luule jääb romantiliseks, aga põhjustest" Reisimine ja rändamine sealt kaob ära mässumeelsus . ,,Arutlus ühiskondlikust olulised teemad, ka ja maailmavalu, lisanud lepingust" muinasjutuline ränd objektsus (objektide . ,,Uus Heloise" kirjeldamine) (grimmid, Tieck) . ,,Pihtimused" Ajaloo tähtsus tõusis Püüe kirjutada luulet . ,,Üksildase uitaja Otsiti varju kõiges, mis võimalikult perfektselt ja mõtisklused" viimistletult
Aga Prantsusmaal toimus midagi muud. Romantism ja realism tulid seal peale üsna samal ajal. Romantilistes teostes kirjutati „sajandi lapsest“, aga samaaegselt ka kritiseeriti. Õitses Scotti stiilis seiklusromaan. Mis sai aga romantilisest luulest? Sellest arenes välja estetistlik (elu- ja kunstikäsitus, mis hindab kõiges ainult selle esteetilist väärtust) luule. Luule jääb romantiliseks, aga kaob ära mässumeelsus ja maailmavalu. Luulesse tuleb üsna märgatav objektsus. Hakatakse kirjeldama mingeid objekte. Tuleb püüe kirjutada luulet võimalikult perfektselt ja viimistletult. Teemad taanduvad tihtipeale ilutsemiseks. 19. sajandi kirjanikud olid esimesed staarid. Hakkab esile tõusma teatud esteetiline nõue. Teatud ilu(ideaal). Kuigi keegi seda ei tea, mis see ilu tegelikult on. See ei hõlma endas ainult positiivseid asju. Luule peab olema (nüüd eriti!) kõrge ja täiuslik kunst. Neid nõudeid üksipulgi kirja ei pandud.
Tekib arusaam, et kirjanik saab rääkida tõeselt sellest, mida ta tunneb. Inglise kirjanduses hakkas toimuma see, et autorid hakkasid kitsendama oma vaatenurki. Nt George Elliot kirjutas oma kodupiirkonnast. Prantsusmaal tuli romantism ja realism peale ühe lainena. Prantsusmaal oli tüpiseerimine väga edukas. Ühel ajal kirjutavad Balzac ja prantuse üliromantiline luuletaja Lamartaine(?). Õitses Scotti stiilis seiklusromaan. Mis sai romantilisest luulest? Luulesse tuleb märgatav objektsus. Palju hakatakse kirjeldama objekte, võivad olla nt arhitektuur, mingi hoone, mingi pilt, mingi kuju. Taaskehtestub justkui klassitsistlik nõue kirjutada luulet võimalikult perfektselt. Teistsugused riimi- ja rütminõuded, mida keegi ei pannud kirja. Perfektsioon muutus ülimaks nõudeks luule loomisel. Jules Verne: botaaniline raamat, kujutatud teadust. Loomaaiad, loomade kirjeldus jne. Teemad taanduvad ilutsemiseks. Inglise luules on eriti märgatav ka impeeriumiloome.
annaabi.ee 
