antiigimeestele neljakümne tuhande eest maha müünud, oleks rohkemgi veel saanud, kui vaid oleks osanud küsida. Nendele sinu emexivendadele tuleb veel peale maksta, et nad too vana aurukatla siit minema veaks." ,,Nojah, kui sa nii arvad. Aga kui antiigist vähe pakuvad, siis kutsume küll vanametalli kokkuostjad siia, sest see sinu kallis masin kaalub paar tonni ikka ja selle sinu vana Ziguli laseks kah neil ära vedada," vastas Madis, nuuskas maamehe moodi nina tühjaks ja lisas, ,,ahh, ei viitsi mina siin sinuga plärada, ma lähen vaatan mis Maris teeb, äkki viitsib sellisel palaval ilmal ujuma minna, aga kui antiigist tullakse roosteplönni väärtust hindama, siis kindlasti helista mulle, muidu saadanad istuvad sulle pähe ja lubad poolmuidu ära!" ,,Eks ma siis helista, ega nad enne lõunat vast ikka ei tule. Ma ütlesin neile, et mul on
„Nõnda,“ ütles ta, nagu hakkaks pidama jutlust, „minu mapp peab seisma alati seisma ühes kohas. Siin.Vihmavarjualusel.kes pani ta kabinetti?“möirgas ta. „Sina ise, mu kallis, kui sa eile õhtul tulumaksupabereid välja võtsid,“ ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud, rt hoopis tema viis selle sinna. „hamh! Urrumh!“nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu. Ta kõndis sellega eesukse juurde. „ohoo,“ ütles ta veidi rõõmsamalt, „tulbid on juba pungas!“ Ta läks aeda ja nuusutas õhku. „Hm! Tuul on vist läänest.“ Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop- tuulelipp. „Seda ma arvasin.“ Ütles ta. „Pehme ilm,selge ja mahe. Ma ei võtagi palitut.“ Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. „Kas sa kuulsid, mis ta ütles?“
kabinetist ja tormas sellega halli, hoides seda kõrgel pea kohal. ,,Nõnda," ütles ta, nagu hakkaks pidama jutlust, ,,minu mapp peab seisma alati seisma ühes kohas. Siin.Vihmavarjualusel.kes pani ta kabinetti?"möirgas ta. ,,Sina ise, mu kallis, kui sa eile õhtul tulumaksupabereid välja võtsid," ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud, rt hoopis tema viis selle sinna. ,,hamh! Urrumh!"nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu. Ta kõndis sellega eesukse juurde. ,,ohoo," ütles ta veidi rõõmsamalt, ,,tulbid on juba pungas!" Ta läks aeda ja nuusutas õhku. ,,Hm! Tuul on vist läänest." Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop- tuulelipp. ,,Seda ma arvasin." Ütles ta. ,,Pehme ilm,selge ja mahe. Ma ei võtagi palitut." Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. ,,Kas sa kuulsid, mis ta ütles?"
Kõige imelikum oli Paganini aga kontserdi päevil. Kõik ta olek oli siis tõsisem ja pidulikum kui muidu. Hommik ei teinud ta siis midagi, vaid istus vagusi sohva pääl. Vähe enne proovile minekut tegi ta viiuli kasti lahti ja vaatas, kas keeled kõik terved on; siis võttis ta viiuli välja ja seadis häälde. Selle peale mängis ta mõned akordid ja pani siis viiuli uuesti kasti ning seadis muid asju kontserdi jaoks korrale. Üleüldse oli ta selle juures veidi arg ja kohmetu ning nuuskas ühtelugu tubakat. Kuulmine oli tal väga terav; ka kõige vähema vea pani ta tähele. Kui terve orkester mängis, kuulis ta veel ka üksikud vead ja ütles seda kohe kõva häälega. Kui puhtasti ei mängitud, siis sai ta väga pahaseks; mängis orkester aga hästi, siis kisendas ta ju mängu ajal "bravissimo!" Pärast proovi võttis ta oma noodid kõik ära, sest ta kartis, et mõni säält vahest midagi ära kirjutab, ja läks kodu. Sääl sõi ta lõunat ja heitis magama.
Aga ta ei lubanud. Ta ütles, et see on paha harjumus ja et see on ebapuhas ja et ma pean katsuma seda üldse mitte enam teha. Nii teevad mõned inimesed ikka. Teevad maha mõne asja, millest nad ise midagi ei tea. Mind ta tüütas Moosesega, kes polnud ta sugulanegi ja kellest ühelgi inimesel mingit kasu polnud, sest ta ju oli surnud, aga kui ma tahtsin teha midagi, mis omast köhast on hea, siis ta leidis, et see on hiiglasant. Ja ise ta nuuskas tubakat, sellega oli muidugi kõik korras, sest seda tegi ta ise! Ta õde, miss Watson, üsna kõhn vanatüdruk prillidega, oli parajasti tulnud tema juurde elama ja hakkas mind nüüd aabitsaga pinnima. Ta piinas mind umbes tund aega tublisti, siis tuli lesk ja käskis mu vabaks anda. Ma ei oleks suutnud seda kauem kannatada. Siis oli tund aega surmigav ja ma ei jõudnud paigal püsida. Miss Watson aina ütles: «Ara topi oma jalgu sinna,
annaabi.ee 
