Majandus ja linnad Teoorjusliku mõisamajanduse püsimine 19.saj. algul oli eesti külas põhiline majandusüksus endiselt mõis. Mõisamajanduse edenemise aluseks oli viljatootmine. Peamine sissetulekualikkas oli aga viinaköökides teraviljast põletatud viin. Suure osa viinatoodangust ostis ära vene kroonu, ülejäänu realiseeriti arvukates maakõrtsides. Viinatootmise jäägid kasutati ära härgade nuumamiseks, kes hiljem peterburi turule viidi. Nuumveiste kasvatamine andis omakorda sõnnikut põldude väetamiseks. Hakati ehitama mõisahäärbereid, parke, abihooneid. Kasvavate kulutuste katteks hakati võlgu võtma, püüti tootmist suurendada uute mõisapõldude rajamisega talupõldude arvelt ning talupoegade koormiste tõstmisega. 1820ndal aastate viljahindade langus maailmaturul kahandas oluliselt ka mõisnike sissetulekuid ning sundis otsima uusi teid. Rohkem tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendati mitmeväljasüsteemi,
Loom saab sööta vastavalt vanusele ja massile. Kalkulatsioonides arvestatakse keskmise söödakuluga. Kõik arvestused, tehakse tapaküpsete loomade kohta. Kui talus on loomi, mida antud aastal ei müüda, tuleb arvestada pikema pidamisperioodiga. Vastupidi on aga peekonikasvatuses, kus looma üleskasvatamiseks kulub vähem kui aasta. Toodangu planeerimisel tuleks arvestada ka väljalangevuse protsenti. Selleks suurendatakse vastavalt ,,ostetud" vasikate ja vähendatakse tapaküpsete nuumveiste arvu. Tulude-kulude eelarve T-k eelarve koosneb kahest osast. Esimeses osas arvestatakse kokku kogu toodetud toodangu väärtus ja kõik kulutused, mis tootmise käigus on tehtus. Kogutoodangu ja muutuvkulude vahena tuuakse välja kattetulu kogu põllumajandusettevqtte kohta. Eelarve teises osas tuleb ära märkida kõik planeeritavad püsikulud, amortisatsioon, makstavad intressid ja muud maksud. Samuti märgitakse ära sissetulekud mittepõllumajanduslikust tegevusest
ning muud kahjulikud ühendid, mis stressi tõttu organismis tekivad kanduvad edasi toodete tarbijaile ja seetõttu peetakse paljudes riikides õigeks selliste pidamisvõtete rakendamist, mille puhul stress on väiksem... 4. Karja struktuur. Veisekari koosneb lehmadest ja noorkarjast. Noorkarja kasvatatakse kolmel eesmärgil: · karja täienduseks (uuendkarja saamiseks); · tõuloomade müügiks; · nuumamiseks ja nuumveiste müügiks. Nendest eesmärkidest tähtsaim on uuendkarja kasvatamine. Teised eesmärgid sõltuvad sellest, kas tõuloomadel on turgu ja kas veiseliha kokkuostuhind ületab noorveiste nuumamise kulud. Veiste vanuserühmad on: · vasikad (kuni kuuenda elukuuni); · lehmikud ja pullikud (7...18 elukuud); · seemendatud ja tiined lehmikud; · lehmad; · nuumveised. Nende vanuserühmade osatähtsus karjas s.o karja struktuur oleneb tootmissuunast. Piima
Noorloomade pidamiseks mõeldud hooned on üldjuhul puit- või teraskonstruktsiooniga kergehitised. Väiksemate karjade korral peetakse noorloomi allapanukihil. Suuremate karjade jaoks sobib kõige paremini puhkelatrites pidamine. Allapanukihil pidamisel on võimalikud nii kald- kui horisontaalpõrandaga lahendused, mis on soovitatavalt eraldi söötmiskäiguga. 17.Nuum- ja lihaveiste pidamine Nuumveiste pidamine on viimastel aastatel Eestis oluliselt vähenenud seoses avatud turumajanduse tingimustele. Eestis on hakatud muu maailma eeskujul üha enam pidama spetsiaalseid lihaveisetõuge. Nuumpulle on enamasti peetud lõas, kus palju tööaega kulutatakse asemete puhastamiseks. Nuumpulle oleks soovitav pidada kas restpõrandal või sõnnikukihil. Nuumveiseid peetakse üldjuhul aastaringselt laudas, mis võib olla nii soojustatud kui ka soojustamata välispiiretega
annaabi.ee 
