Pettumused, mis tekivad selles vanuses põhjustavad psüühilisi hälbeid. Hälbeid läbi selle, et alguses on tal vaja kiinduda, hoidjaga sümbioosis hoida. Kui ta on selle saavutanud, siis suudab ta eralduda. Mahler ütleb, et vajaduste rahuldamise liiga pikk ooteaeg põhjustab juba pooleaastasel lapsel agressiivset käitumist. Räägib ka teisest äärmusest, et sage ülehooldamine tekitab jälle passiivse ja pikaajalise sõltumise hoidjast. Räägib ka nutust ja ütleb, et lapsel on nutuks alati põhjus. Lapsel hakkab tekkima oma kehast aj selle piiridest kujutlus. See paneb lapse minale elamusliku aluse. Sümbioos ei lõpe paari kuuga vaid mingisuguse sümbioosi jätku on võimalik veel kirjeldada teise eluaasta lõpul. Seda just mõtlemis- ja tunnetustasandi kokkukuuluvuse kogemisel. Näiteks: laps kujutleb, et tema on hoidjaga üks ja et ta saab hoidjat mõjutada. Eneseväärikuse kujunemiseks ongi vaja sellist kõikvõimsuse tunnet - hüüad ja ema tuleb ja toidab vms
Pettumused, mis selles vanuses tekivad, põhjustavad psüühilisi häireid. Hälbeid läbi selle, et alguses on tal vaja kiinduda ja kui ta selle sümbioosi on saavutanud, suudab ta eralduda. Ta ütleb, et vajaduste rahuldamise liiga pikk ooteaeg põhjustab juba poole aastasel lapsel agressiivset käitumist. Sage ülehooldamine (vajadust polegi aga juba rahuldatakse, mida arvatavasti võiks rahuldada) tekitab passiivse ja pikaajalise sõltuvuse hoidjast. Lapsel on nutuks alati põhjust. Lapsel hakkab tekkima kehast ja selle piiridest kujutlus. See paneb lapse MINAle elamusliku aluse. Mingisuguse sümbioosi jätku on võimalik veel kirjeldada II eluaasta lõpuni. Seda just mõtlemise ja tunnetustasandi kokkupuute kogemusel. Laps kujutleb, et tema on hoidjaga üks ja et tema saab hoidjat mõjutada. Hüüdes ema kohese saabumisega jääb tal mulje et ta saab vanema käitumist mõjutada. Seda kõikvõimsuse tunnet vaja et eneseväärikus võiks kujuneda
langevad pisarad, tuues hingele kergendust. (16) Kuidas sellega siis on? Lubagem neil langeda, ärgem käskigem neid; voolaku, kuipalju tunne välja tõukab, mitte kuipalju matkimine nõuab. Ärgem lisagem leinale vähimatki, ärgem suurendagem teda võõra eeskuju järgi. Valu näitamine nõuab rohkem kui valu; kui vähe on neid, kes on kurvad enda jaoks! Kui kuuldakse, siis nad oigavad valjemini, ning üksilduses vaiksete ja rahulikena saavad nad virgutust uueks nutuks, kui kedagi näevad. Siis löövad nad käega vastu otsaesist, mida ühegi takistajata võinuksid teha vabamalt, siis soovivad nad endi surma, siis veerevad voodist maha; pealtvaataja puududes valu lakkab. (17) Nagu teistes asjades, nii jälitab meid siingi pahe, et juhindume enamuse eeskujust, ning märkamata, mida peab tegema, täheldame seda, mis on tavaks. Kaldume kõrvale loodusest, muutudes üksmeelseks
pilkesõnad. 19 Metsa-hukku, metsa-hakku, metsapeni, pikkalõuga, susi suuri, pää jämeda - ära sa puutu minu pulli, ära sa katsu minu karja, verista minu varsakest! Margus on ärritatud ja nõutu, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda tabada, aga neid ei ole leida. Tiina tarretus muutub ülevoolavaks nutuks. Ta on keskele üksi jäänud ja kustuva tule kuma paistab veel ainult tema peale. MARGUS. Tiina! Tiina! Ära nuta! Inimesed on niisuguses tujus ja... ega nad seda keegi ju ise usu ja... Homme on ju kõik jälle ununud. Ära nüüd nuta! {Pureldes inimeste poole.) Mis te siis nüüd teete? Häbenege ennast! Tühi laimujutt pannakse käima, ja - teil ei ole paremat teha, kui seda järele rääkida ja teist inimest pilkama ja haavama hakata! Ära nuta, Tiina!
annaabi.ee 
