päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast. · · Ivan Dmitritsile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga. · · Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub. · · Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks. · · Voltaire: ,,Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja." Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus. · · Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses. (harilik inimene
Imelik, et muul ajal polnud ta mõte kunagi nii nõtke ja leidlik nagu nüüd, millal ta iga päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast. Ivan Dmitritsile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga. Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub. Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks. Voltaire: ,,Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja." Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus. Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses. (harilik inimene ootab head või halba väljastpoolt, see on, kalessist või kabinetist, aga mõtlev olend iseeneselt).
"Kuritöö ja karistus" algab roimast ning jätkub kannatustega enne alistumist karistusele. "Idioot" lõpeb roimaga. Võib-olla Dostojevski, olles enne kirjutanud kuriteo kui sellise suhtes lõpu ja alles siis alguse, vaidleb siin iseendaga. Raamatus mõiste "idioot" ei tähenda mitte kliinilist diagnoosi, vaid inimest, kelle mõistus on otsas, sest ühtegi kiiret ja selget vastust pole tulemas. Sotsiaalse tegelikkuse nurjatused ja inimestevahelise vaenu tugevnemine kajastusid eredalt eelkõige romaanis "Idioot". Romaanis vaadeldakse aadli, kodanluse ja ametnikkonna suhteid ja moraali. Vürst Mõskin on Dostojevski ideede kandja. Ta peab kõiki inimesi võrdseteks ja käitub nendega nagu vendadega, hoolimata nende varandusest või iseloomust. Ta teeb kõike head, ootamata tänu. Selles omakasupüüdlikus raha ja pettuse maailmas on ta eluvõõras ja erandlik. Vürstile on
Imelik, et muul ajal polnud ta mõte kunagi nii nõtke ja leidlik nagu nüüd, millal ta iga päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast. Ivan Dmitritšile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga. Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub. Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks. Voltaire: „Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja.” Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus. Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses. (harilik inimene ootab head või halba väljastpoolt, see on, kalessist või kabinetist, aga mõtlev olend – iseeneselt).
Ma ei ole niisugune türann, et hoiaksin naist väevõimuga: te ei armasta mind. Mulle omase ülbusega arvasin seda. Nüüd olen veendunud. Homme olete vaba.» Minu ainuke soov oli, et ta mu tapaks. «Hoidke ennast,» ütlesin talle, «minu vabastamine tähendab teie häbistamist.» «Selgitage lähemalt, mu kaunis sibüll.» «Niipea kui siit pääsen, jutustan kõigest. Räägin minu kallal tarvitatud vägivallast, räägin oma vangipõlvest. Paljastan avalikkusele selle palee nurjatused. Te seisate küll kõrgel, milord, aga nüüd on teie käes kord väriseda! Teist kõrgemal seisab kuningas, kuningast kõrgemal -- jumal.» Vaatamata suurepärasele enesevalitsusele võpatas mu kiusaja vihast. Ma ei näinud küll tema näoilmet, aga tundsin värinat tema käes, millel lebas minu oma. «Noh, siis te siit ei pääse.» «Olgu, olgu!» hüüdsin ma. «Siis saab mu piinakamber ka minu hauaks. Ma suren siin ja te näete, et süüdistav vaim on hirmsam elusast ähvardajast.»
annaabi.ee 
