märts - 10.märts 2016. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada müügipersonali rahulolu tööandja ja tööga seotud küsimustes. Täpsemalt selgus kui rahul on inimesed palgasüsteemi, töökoormuse, omavaheliste suhetega ning paluti teha ka ettepanekuid, kuidas parandada töökeskkonda. Inimesed ei olnud eriti aktiivsed uurimuses osalema, kuna 100-st inimesest saadi vastused ainult 53-lt. Kõige motiveerivamad on palk ja lisatasud ning nende kallal nuriseti ka kõige rohkem. Selgus, et töötajate arvates pole palk tasakaalus tehtava tööga. Üldiselt on töötajad töökoormusega rahul, kuid kohati on töökoormus päris suur, siinkohal pandi pahaks kontori poolt antavaid lisakohustusi ja seda, et igakuised inventuurid ja hinnamuudatused on samal ajal. Tööandja poolt võimaldatava puhkeajaga on rahul veidi üle poole töötajatest, ülejäänute arvates antakse kas liiga vähe puhkeaega või siis enam-vähem normaalselt
Lemba kontserdist võis lugeda isegi saksakeelsetes ajalehtedest. Kogu teenitud raha annetati stipendiumite asutamiseks. 25. aastasena võttis Artur Lemba osa Rubinsteini - nimelisest pianistide konkursist, kus ta märgiti ära parimate seas. See tõi Lembale veel rohkem kuulsust. Edukalt jätkas ta kontserttegevust ja esines isegi Tallinnas üldlaulupeol. Kõik tema kontserdid pälvisid nii kriitikat, kui ka heakskiitu. Nuriseti liiga suure tehnilise poole üle, sest pianist mängis tundetult. Artur Lemba võttis kogu kriitika vastu ja parandas end vastavalt sellele. Aastal 1916 tutvus Artur Lemba oma esimese abikaasa Sofia Mogilevskajaga. Tollal õppis Sofia Peterburi Konservatooriumis professor Ovanes Nalbandjani viiuliklassis. Koos astuti mitmetesse orkestritesse ja elati tagasihoidliku elu. Pärast 1917. aasta revolutsiooni Artur Lemba jätkas muusikategevust
saadetud kõigile eesti kooridele. Järgnevalt trükiti ära kutsekiri koorijuhtidele kokkutulekuks 3. detsembril. Samas esitati üldine peoprogramm. 3. Opositsioon pidukomitee tegevusele Tallinna toimkonnale tekkis peatselt kõigile nähtav opositsioon. Jakobsoni pooldav Pärnu Postimees kirjutas juba 7.detsembril 1879: Tallinna toimkond olevat ,,koguni Tartu pidukomitee sarnane". Isegi koosolek 3.detsembril ei toimunud täies üksmeeles, nagu ajakirjanduses enamasti kirjutati. Ajakirjas nuriseti toimkonna omavoli üle- peamised vastuolud olid rahaasjades. Koosolekul kerkis üles ka küsimus auvõõraste ja pidukõnelejate kohta, mis tekitas tüli, sest taheti opositsioonimehed täiesti välja jätta ja see õnnestuski. Muidugi oli auvõõraks C.R. Jakobson, kes jäetigi auvõõraks kutsumata. Pidukomitee Tallinnas jätkas asjaajamist, arvestamata opositsioonimeeste nõudmisi. Nähtavasti kaldusis köstrid ja koolmeistrid, kes olid laulukooridega seotud, rohkem peotoimkonna poole
suur tähelepanu tööstusele põllumajanduse kasvu soosisid riigitoetused kasvas eksport ja väliskaubandusebilanss muutus poitiivseks peamiseteks partneriteks Saksamaa ja Suurbritannia ning lähinaabrid rahva heaolu paranes: elutase tõusis, tööpuudus kadus, elukallidus langes nuriseti, et maksud on suured ja palgad ei kasva piisavalt kiiresti kiire areng, ei korvanud varasemat mahajäämist ja tööstuslike lääneriikidega kärises vahe veelgi 88. 89. Miks “vaikiv ajastu”? Kuna parlament seati nn. vaikivasse olekusse 90. 91. Miks “diktatuuriks siidkinnastes”? tagasihoidlike ja peenete võtmetega saavutatud diktatuur?
annaabi.ee 
