vastu, oli ta teinud otsutava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste eelnevast elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSV-s. Moskva GITIS-e legendaarse Eesti stuudio lõpetajana saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953.aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu "Kevade" (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Orgulase Abeli hullava "Kevadena", millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. Kuid alates 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas. Näitlejana oli Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta oli tähelepanelik, oskas vaadelda, tajus meeleolusid ja atmosfääri. Ta oli edev, kuid see ei pimestanud teda. Ta armastas olla märter, kuid ikka tagantjärele
Mathilda Netty Pinna, Milly Jürgenshon(Altermann) Laura Erna Villmer Luvig Sander Karl Jugholz Tiit Piibeleht Theodor Altermann Liina, Sandrite toatüdruk Salme Peetson Hiljem tihti Eesti parimaks salongikomöödiaks tituleeritud näidendi esiettekanne, keda tüüris vilunud näitejuht Altermann. Piibelehest sai aga tema üks kõige paremini õnnestunud kujusid. Paul Pinnagi pidas ärimees Vestmanni, seda kasina haridusega, kuid nupukat ja bravuurset edasirühkijat oma parimaks osaks. Altermanni(piibeleht) ja Pinna(Vestmann) dialoogid olid särtsakad, rafineeritud vaimuduellid, mille ootamatud pöörded pakkusid publikule suurt naudingut. Hella huumoriga köitsid tähelepanu Piibelehe ja Laura stseenid. See imelik ,,öökullist" kirjanik ja armsust kiirgav ning lonkav tüdruk moodustasid"hurmava paari" kinnitab Liina Reiman oma mälestustes.
Mathilda Netty Pinna, Milly Jürgenshon(Altermann) Laura Erna Villmer Luvig Sander Karl Jugholz Tiit Piibeleht Theodor Altermann Liina, Sandrite toatüdruk Salme Peetson Hiljem tihti Eesti parimaks salongikomöödiaks tituleeritud näidendi esiettekanne, keda tüüris vilunud näitejuht Altermann. Piibelehest sai aga tema üks kõige paremini õnnestunud kujusid. Paul Pinnagi pidas ärimees Vestmanni, seda kasina haridusega, kuid nupukat ja bravuurset edasirühkijat oma parimaks osaks. Altermanni(piibeleht) ja Pinna(Vestmann) dialoogid olid särtsakad, rafineeritud vaimuduellid, mille ootamatud pöörded pakkusid publikule suurt naudingut. Hella huumoriga köitsid tähelepanu Piibelehe ja Laura stseenid. See imelik ,,öökullist" kirjanik ja armsust kiirgav ning lonkav tüdruk moodustasid"hurmava paari" kinnitab Liina Reiman oma mälestustes. Lilian Kirepe Altermanni-raamatust(1968) loeme, et
nähtavale laskis tulla, ka kõik, mis istujast silma torkas. Ta hoidis pead nii kummargil, et ta varjatud näost võis näha ainult pika nina otsa, millele valgus langes. Ta kõhnadest kortsus kätest võis arvata, et see on rauk. See oli Louis XI. Nendest pisut tagapool sosistasid teineteisega kaks flaami riietes meest. Nad polnud varjus ja see, kes nägi GringoireM müsteeriumi ettekannet, võis neis ära tunda kaht tähtsamat Flaami saadikut: Genti nupukat riigitegelast Willem Rym'i ja populaarset sukakudujat Jacqües Coppenole'i. Tuletame meelde, et mõlemad olid Loius XI salajaste poliitiliste plaanide kaassepitsejad. Lõpuks, üsna taga, ukse ligidal seisis pimedas, liikumatu nagu raidkuju, tugev jässakas mees sõjamehe rak-mes ja vappidega tikitud hõlmikkuues. Ta kandiline, madala otsmikuga nägu, punnis silmad, määratu lai suu, kõrvad kahe lidus juuksesalgu varjus tuletasid meelde koera ja samal ajal tiigrit
annaabi.ee 
