lähteliikidest on aretatud tõuge ja sorte, mis erinevad tundmatuseni looduslikest eellastest. Pseudogeenid: vanad geenid, mis on tekkinud ammu ja ei tööta, aga on vajalikud teisele liigile. Eluhällid: Soe lomp: molekulid tekkisid rannavööndi veekogudes, toimusid reaktsioonid, 80-110kr. Kuum katlake: vees lahustunud anorgaanilise CO2 sidumine orgaanilisteks ühenditeks püriidi pinnal, 150-250kr. Jääkamber: madal temp, 0kraadi, sest DNA ja RNA nukleotiidil pole kõrgemal temp püsivad. Taimed: eeltuumsed, päristuumsed, hulkraksed tekkisid vees, moodustus vaba hapnik, sammaltaimed, sõnajalgtaimed (mullakiht), paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed. Loomad: areng algas vees, teod+ paljasjalgsed+ karbid, trilobiidid, käsnad (tõeliste kudede ja elunditeta), lõuatud, kõhrkalad, kopskalad, lülijalgsed, kahepaiksed, roomajad, hiidsisalikud, imetajad, linnud. Hulkraksuse eelised:
1. dNTPs: dATP, dTTP, dGTP, dCTP (deoxyribonukleosiid 5'trifosfosfaadid) (suhkuralus + 3 fosfaati) 2. DNA matriits 3. DNA polümeraas I (Kornbergi ensüüm) (DNA polymeraas II ja III avastati veidi hiljem) 4. Mg 2+ (optimeerib polümeraasi aktiivsuse) 1959: Arthur Kornberg (Stanford University) ja Severo Ochoa (NYU) DNA süntees: 1. DNA polümeraas I katalüüsib fosfodiester sideme moodustumist deoksüriboosi 3'OH (viimasel nukleotiidil) ja dNTP 5'fosfaadi vahel · Energia saadakse kahe fosfaatrühma vabanemisel 2. DNA polümeraas I "leiab ülesse" õige komplementaarse dNTP kogu elongatsiooni vältel · kiirus 800 dNTP/sekundis · Madal vale paardumiste määr 3. Sünteesi suund alati 5' 3' DNA elongatsioon: DNA elongatsioon: Polümeraasid Polümeraas Polümerisatsioon (5'3') Eksonuklaas (3'5') Eksonukleaas (5'3') Koopiad
17. Transpordiülesannet, mis täidab meie kehas valk- hemoglobiin, mis kannab laiali hapnikku. 18. Tänu retseptorvalkudele tunneme keele limaskestal toidu maitset. 19. Regulatoorset ülesannet täidavad kehas valgulised hormoonid, näiteks suhkru sisaldust reguleerib insuliin. 20. Organismi tunginud haigustekitaja ehk antigeeni vastu on kehas kaitsevalgud ehk antikehad. 21. Desoksüribonukleotiidid erinevad üksteisest ainult lämmastikaluse poolest, sest kõigile neljale nukleotiidil on ühine fosfaatrühm ja desoksüriboos. 22. DNA põhiülesanne on päriliku info säiltamine ja ülekanne. 23. DNA molekul on 2 ahelaline, keerdunud kruvikujuliselt biheeliksisse. 2 ahelat hoiavad koos vesiniksidemed, selline biheeliks tagab DNA suure stabiilsuse. 24. RNA ribonukleotiidis on 4 lämmastikalust: adeniin, guaniin, tsütotsiin ja uratsiil. 25. RNA ahel on 1 ahelaline ja põhiülesanne on päriliku aine realiseerimine. 26
Antikoodoni esimene alus (nn võnkuv alus), mis paardub lõdvemalt koodoni kolmanda alusega, määrab ära koodonite arvu, mida see tRNA ära tunneb. Kui ühte amonihapet kodeerivates koodonites on erinevus esimese kahe aluse osas, siis on neil erinevad tRNA-d. Võnkumise bioloogiline roll: tRNA dissotsiatsioon ja valgu süntees mRNA-lt on kiirem. RNA ehituse geomeetriast tulenevalt on RNA A vormis kaksikheeliksis G-nukleotiidil võimalik paarduda lisaks C'le ka U'ga. Selline paardumine saab stabiilselt toimuda teatud konformatsioonilise vabaduse olemasolu korral. G-U paardumiseks vajalik struktuurne vabadus on olemas koodon-antikoodon paardumisel koodoni kolmandas positsioonis (vastab antikoodoni esimesele tähele). Koodoni kolmanda positsiooni suuremat vabadust paardumisel nimetatakse "wobble" reegliks (wobble - ingl. k. võnkuma, võbisema).
moodustab desoksüribonukleiinhape (DNA). DNA on biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid. Desoksüribonukleotiid on moodustunud lämmastikalusest, sahhariidist desoksüriboos ja fosfaatrühmast. DNA koostises on neli erinevat desoksüribonukleotiidi (lühendatult nukleotiidi). Nende erinevused tulenevad üksnes monomeeride koostisse kuuluvast neljast erinevast lämmastikalustest; sahhariid desoksüriboos ja fosfaatrühm on kõigil neljal nukleotiidil ühesugused. DNA lämmastikalused on adeniin (A), tümin (T), tsütosiin (C) ja guaniin (G). Pärilik info tulenebki nende nelja monomeeride järjestusest – millised nukleotiidid millises järjekorras on DNA molekulis. Molekulaargeneetika on teadusharu, mis uurib pärilikkusega seotud protsesse molekulaarsel tasemel. Mitmete molekulaargeneetiliste protsesside seas eristatakse kolme universaalset põhiprotsessi: o DNA süntees e. replikatsioon, o RNA süntees e
käigus moodustatakse peptiidside. A-sait vabaneb ja sinna saab siseneda uus tRNA. Eelmine tRNA hakkab ribosoomist väljuma ja liigub E- saiti (exit-sait) ja visatakse ribosoomist välja. (Suur ja väike subühik saavad omavahel kokku ainult siis kui nendega koos on ka mRNA molekul). Kuidas valgusüntees algab ja lõppeb? Valgusünteesi alustamiseks on vaja stardikoodonit (AUG). Stardikoodon ei asu kunagi mRNA 5' otsas esimesel kolmel nukleotiidil, reeglina 100-200 nukleotiidi otsast eemal. Kõige esimese asjana peab ribosoom stardikoodoni üles otsima, seda protsessi nim skanneerimiseks (iseloomulik eukarüootidele) /skanneerimisprotsessis on väike subühik juba interakteerunud tRNA'ga, mis kannam Metionini aminohappejääki/. Seda ei teosta täisfunktsionaalne ribosoom, vaid ribosoomi väikene subühik koos abivalkudega translatsiooni faktorid, mis protsessi reguleerivad
1955: Arthur Kornberg avastas DNA sünteesi mehhanismi in vitro. Vajalik neli komponenti: dNTPs: dATP, dTTP, dGTP, dCTP (deoxyribonukleosiid 5'-trifosfosfaadid) (suhkur-alus + 3 fosfaati) DNA matriits DNA polümeraas I (Kornbergi ensüüm)(DNA polymeraas II ja III avastati veidi hiljem) Mg 2+ (optimeerib polümeraasi aktiivsuse) DNA süntees: DNA polümeraas I katalüüsib fosfodiester sideme moodustumist deoksüriboosi 3'-OH (viimasel nukleotiidil) ja dNTP 5'-fosfaadi vahel. Energia saadakse kahe fosfaatrühma vabanemisel. DNA polümeraas I "leiab ülesse" õige komplementaarse dNTP kogu elongatsiooni vältel. Kiirus 800 dNTP/sekundis. Madal vale paardumiste määr. Sünteesi suund alati 5' 3' suunas. Eksonukleaasne funktsioon replikatsioojijärgselt toimub korrektuur (vigade parandamine). Seda nim DNA reparatsiooniks. Kõikidest võtab osa ühel või teisel moel mingisugune eksonukleoaas. See tagab geneetilise info stabiilsuse
Erinevate koodonite kasutamine on erinevates organismirühmades erinev ja ka erinevatel geenidel erinev, aga seda vaatleme lähemalt eraldi. Geneetilise koodi struktuur väljendub ka tRNA ehituses ja koodon-antikoodon seondumise spetsiifikas. Koodon-antikoodon interaktsioon toimub ribosoomis, kus mRNA koodonile seatakse vastavusse tRNA antikoodon. RNA ehituse geomeetriast tulenevalt on RNA A vormis kaksikheeliksis G-nukleotiidil võimalik paarduda lisaks C'le ka U'ga. Selline paardumine saab stabiilselt toimuda teatud konformatsioonilise vabaduse olemasolu korral. G-U paardumiseks vajalik struktuurne vabadus on olemas koodon-antikoodon paardumisel koodoni kolmandas positsioonis (vastab antikoodoni esimesele tähele). Koodoni kolmanda positsiooni suuremat vabadust paardumisel nimetatakse "wobble" reegliks (wobble - ingl. k. võnkuma, võbisema). Vastavalt
annaabi.ee 
