8 Krabid Krabiliste ladinakeelne nimetus on Brachyura. Nende õrn keha on kaetud kitiinist kestaga ning nad on laia ja lameda pearindmikuga ja selle alla on kõverdunud väike tagakeha. Paljude merede liivarandadel sibab ringi tuhandeid krabisid, teised leiavad varju veekogude kaldakoopais. Krabiliste liike on üle 4450. Nende liigirohkes rühmas on nii limustel nugivaid pisikesi krabisid kui ka hiigelsuuri loomi; näiteks jaapani hiidkrabi. Krabide tavaline pearindmikukilp on 2-40 sentimeetri laiune. Esimesel käimisjalapaaril on sõrad. Krabid hingavad vees lõpustega, kuid osa krabisid elab maismaal; näiteks kookosevaras. Enamik on ikkagi põhjaloomad ja toituvad merepõhjas olevatest selgrootutest. Kõikidel krabidel on tugevasti liigestunud koorik nagu pantser. Krabide jalad on lülilised ja peas on kaks paari tundlaid.
Lülijalgrne, enamasti puuk või putukas, kes nakatub haigusetekitajaga invadeeritud loomalt ehk doonorilt verd imedes ja annab selle edasi mõnel järgmisel vereimemisel vastuvõtlikule loomale ehk retsipiendile Vt. ka transmissiivsed haigused, transmissiivne nakkustee. veterinaarakaroloogia (ld. veterinaria -- loomaarstiteadus + kr. akares -- mittelõigatav, väga väike + logos -- mõiste, käsitlus). Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomadel nugivaid lestaliste (Acarida) seltsi lülijalgseid ja nende põhjustatud haigusi ehk lesttõbesid. Eri1ist tähelepanu pööratakse lesttõbede diagnoosimisele ja tõrjele. veterinaarentomoloogia (ld. veterinaria -- loomaarstiteadus + kr. entomon -- putukas + logos -- mõiste, käsitlus). Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomade putukparasiite (Insecta ehk Hexapoda), mende poolt põhjustatud entomoose, eriti aga viimaste diagnoosimist ja tõrjet. veterinaarhelmintoloogia (ld
-epifüüton, nt vetikad veetaimedel Selgrootud Mitmesugust tüüpi mageveekogudest: järvedest, paisjärvedest, kraavidest, allikatest, tiikidest, rabalaugastest, lompidest jne on teada ligikaudu 2000 liiki selgrootuid. Ainuraksed – viburloom, ripsloom Käsnad Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Ainuõõssed – hüdraloomad Lameussid Kalades ja veeselgrootutes nugivaid paelusse on Eesti siseveekogudes kindlaks tehtud vähemalt 17 liiki. Valmikuna inimese sooles nugiva laiussi vastsed (vageltanud) nugivad Peipsis, Võrtsjärves ja teistes veekogudes eriti haugi, lutsu ja ahvena lihastes ja siseelundites. Ümarloomad – keriloomad on zooplanktoni tähtsaks komponendiks Kärssussid – elavad valdavalt meres, magevetest leitud üks liik Rõngussid Kaanidest on tavalisemad pisikaan, hobukaan, kalakaan ning perekondade ahaskaan ja lamekaan liigid
Süsteemiökoloogia teoreetilise ökoloogia haru, mis uurib keerukate suursüsteemide ökosüsteemi, bioomi ja biosfääri ehituse ja talitluse seaduspärasusai ning aineringet: 1) looduslikus keskkonnas, 2) inimmõju, eriti tööstusliku saastamise oludes. Zoofaagid loomtoidulised, teistest loomadest toituvad loomad. Eristatakse õhus, taimedel, mullas või vees aktiivselt saaki jahtivaid röövloomi kiskjaid ja teistel loomadel (ka inimesel) nugivaid parasiite ning parasitoide. Zoomass kõikide loomade biomass (10 miljardit t kokku, mis moodustab ainult 3% biosfääri kogu biomassist ja sellest omakorda 90% kuulub putukatele). Zootsönoos loomakooslus, biotsönoosi kuuluvate, biotoobis elavate loomade kogum. Taastuva loodusvara kasutatav varu taastuva loodusvara kehtestatud kriitilisest varust ülejääv osa on taastuva loodusvara kasutatav varu.
annaabi.ee 
