viimaseks on õiguse otsustamisfunktsioon. Õigusnormid on otsuste tegemisel aluseks ja nagu hiljem näha nende seaduspäraseks tunnistamise ehk legitiimsuse põhjenduseks. 3. Õigusnormi mõiste ja struktuur.(lk 58) Õigusnormi põhitüübiks on peetud käsku ja keeldu ehk preskriptsiooni. Neid on väljendatud tavaliselt imperatiivivormilise lausega, mis sisaldab normi. Imperatiiv on normi keeleline vorm. Normilause grammatiline sisu ei ole siiski otsustav, üsna tavalised on jutustavad normilaused. Nimelt puudub õigusnormis tegelik käskija. Õigusnormi objektiks võivad olla kodanikud või ametiisikud. Esimesel juhul räägitakse primaarnormidest. Primaarsed normid sätestavad kodanike käitumist. Ametiisikule määratud normid on sekundaar-ehk reaktsiooninormid. Nendega määratakse kuidas ametiisik peab toimima, kui käitumisnorme on rikutud. Primaar-ja sekundaarnormidest on eraldatud ka veel kolmas normirühm ja see on reageerimisviisi normid.
alusel saab teha järeldusi selle sündmuse asjaolude kohta. Rangelt võttes materiaalne või semantiline jälg iseenesest ei ole tõend. Tõendiks ehk tõendiargumendiks saab jälg läbi teatavate otsustuste (vt joonis). Normiargumendid (normiküsimus). Õigusotsuse normiargumendid: a. legaalformulatsioonid (seaduse või kohtuotsuse tekst); b. autoriteetsed tõlgenduslaused; 2-1) tõlgendamisega tuletatud normilaused (normipropositsioonid); 2-2) tõlgendamisega tuletatud õiguse (mõõduandvad) printsiibid. Õiguse rakendamine käsitab: igakordset tegelikku õiguse tõlgendamise, põhjendamise ning mõõdu- või nõuandva otsustamise loovat tegevust, mis rajaneb õigusallikate tuvastamise, sätete tõlgendamise, juriidilise otsustuse ning eelneva põhjendamise oskusskeemidele ning tarvilikele teadmistele
rakendatud lahendit ka ratio decidendi'ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi). Obiter dictum (obiter dicta) tähendab kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi aluseta. Obiter dictum-normilaused võivad olla vormistatud näiteks kohtutoimikus eraldi või ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena. Stare decisis tähendab põhimõtet, mille kohaselt alama astme kohtud on oma lahendite konstrueerimisel seotud kõrgema astme (eriti kõrgeima) kohtu lahendite kui juhenditega, kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi
sellist lahendamise ratio‘t aluseks ei leitud, siis ei saa kohtuniku poolt rakendatud lahendit ka ratio decidendi’ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi). Obiter dictum (obiter dicta) — kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi aluseta. Obiter dictum-normilaused võivad olla vormistatud näiteks kohtutoimikus eraldi või ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena. Stare decisis — põhimõte, mille kohaselt alama astme kohtud on oma lahendite konstrueerimisel seotud kõrgema astme (eriti kõrgeima) kohtu lahendite kui juhenditega, kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks
annaabi.ee 
