d) B = C = 0 , y telje võrrand x=0 e) A = C = 0 , x telje võrrand y=0 2 x y b 41. Sirge võrrand telglõikudes + = 1 kus sirge tõus k = a b a 42. sirge normaalvõrrand x cos + y sin p = 0 1 43. normeerimistegur µ = ± , saadakse kui võrrelda sirge üldvõrrandit ja normalvõrrandit. A + B2 2 C p= = µC A + B2 2 p 44. sirge võrrand polaarkoordinaatides. = cos( ) 45
d) B = C = 0 , y telje võrrand x=0 e) A = C = 0 , x telje võrrand y=0 2 x y b 41. Sirge võrrand telglõikudes + = 1 kus sirge tõus k = a b a 42. sirge normaalvõrrand x cos + y sin p = 0 1 43. normeerimistegur µ = ± , saadakse kui võrrelda sirge üldvõrrandit ja normalvõrrandit. A + B2 2 C p= = µC A + B2 2 p 44. sirge võrrand polaarkoordinaatides. = cos( ) 45
(on üldiselt rääkides võrdeline, erijuhul võrdne tõenäosusega), et olekus, mida kirjeldab (E ) , on mikroobjekti energia väärtuseks E0. Nagu näeme, ei ole tõenäosuse arvutamisel tähtusut teguril e i ( on reaalarv), mida nimetatakse fasikordajaks. Kui meid huvitavad ainult tõenäosuste suhted q eri väärtustel, võime olekufunktisooni korrutada veel mõnesuguse teguriga k (normeerimistegur), ilma et need suhted sellest muutuksid. Järelikult kirjeldavad olekufunktsioonid ja ' = ke i ühte ja sama olekut., st olekufunktsioon on määratud normeerimisteguri ja faasikordaja täpsuseni. 3. Vastavalt eelmises punktis kasutatud interpretatsioonile on integraal üle q määramispiirkonna . Kuivõrd osake eksisteerib, on alati võimalik leida mingisugust q väärtust (mis igas üksikkatses võib olla erinev). Seega peab olema N 2 0
See näitab seda, et näiteks Schrödingeri võrrandi lahend ( mida me hiljem vaatame palju täpsemalt ) - lainefunktsioon üldse - on tegelikult määratud konstantse faasiteisenduste täpsuseni ehk mitte üheselt, sest kehtib järgmine faasiteisendus: |ψ´|2=(ψ´)*ψ´=e-iαψ*eiαψ=ψ*ψ=|ψ|2, kus α on suvaline reaalarv. Summaarne tõenäosus on alati võrdne ühega. Alguses leitakse võrrandi mingi üldine lahend ja siis seda kasutades sobiv normeerimistegur. Kui aga lainefunktsiooni integraal ( pole lõplik ehk ( siis lainefunktsioon ei ole normeeritav, ehkki võib olla pidev ja lõplik. Vaatame näiteks ühte kindla energia ja impulsiga osakest, mis „liigub“ x-telje sihis, mida kirjeldab võrrand φ1(x)=Aeikx. Selle ( lainefunktsiooni ) mooduli ruut ( mis on seotud osakese leidmise tõenäosusega ) tuleb:
annaabi.ee 
