Kriminoloogia klassikalised koolkonnad normativism ja positivism Normativistlik paradigma juured 17. sajand (Grotius ja loomuliku õiguse põhimõtted) loomuliku õiguse kontseptsioon ongi kajastatud kriminoloogia normativistlikus paradigmas, kusjuures idealistlikult meelestatud kriminoloogid käsitavad nn loomuliku kriminaalõiguse allikana inimese olemust või siis inimesest kõrgemal seisvat alget. Nad usuvad, et seadused on loomuliku kriminaalõiguse projektsioon. Normativistliku kriminoloogia teene: kurjategija isiksuse problemaatika esiletõstmine. See sunnib ka pidevalt tegelema kriminaalseaduse kvalitatiivse parandamisega sotsiaalse õigluse saavutamise nimel. Kuivõrd kriminaalseadus tuleneb inimese või tema ühiskondliku olemise olemusest, teenib 1 ta objektiivselt inimese huvisid. Järelikult need, kes rikuvad kriminaalseadust, toimivad
kontseptsioone, samuti üldisi seoseid õigusteaduse ja õiguse rakendamise vahel. Õiguse osa koostati samuti nagu riigi osagi arvestades Õigusinstituudi üldise õppekava erisusi. Loengumapp on koostatud valdavalt kontseptuaalse referatiivse ülevaatena vastavuses käesoleval sajandil kinnistunud paradigmaatiliste lähtealustega, kusjuures õiguse osa tugineb põhilises kontinentaalsesse suurde õigussüsteemi kuuluva normativistliku koolkonna käsitlustele. Normativistlik koolkond (ka Viini koolkond) on eesti õigusteoreetikuid mõjutanud tugevasti juba enne omariikluse saavutamist ning see mõju on selgelt tunnetatav nii teoorias kui ka praktikas omariikluse saavutamisest kuni 1940. aastani. Veelgi enam - normativistlik käsitlus on tunnetatav õigusteadlaste töödes isegi nõukogude okupatsiooni perioodil ning teoorias ja praktikas praegugi. See on põhjuseks, et loengumapis antakse vaid minimaalne
üksused tagavad ülesannete täitmise ja järelevalve - funktsionaalne ülesannete üleandmine. Ül antakse üle, kuid selle täitmine ei toimu vaba turumajanduse süsteemis. Avalike ülesannete üleandmine eraõiguslikele isikutele ja ülesannete täitmise allutamine täies ulatuses vabale konkurentsile – materiaalne avalike ülesannete üleandmine. Sisuliselt riik loobub ülesannete täitmisest ja selle täitmise tagamisest. Haldusorgan Normativistliku organiteooria rajaja H. Kelsen käsitles organina kõrgema astme normi poolt määratud madalama astme normi loojat. Avaliku halduse kandjad on õigusvõimelised, neil on küll õigusvõime, kuid puudub teovõime. Tegutsema on suutelised aga üksnes inimesed, kes realiseerivad haldusekandjate õigusi ja kohustusi. Haldusekandja ja inimeste ühendamine toimub õigustehniliselt haldusekandja organi kaudu. Organ on õiguslikult loodud haldusekandja asutus, millel on kindel pädevus.
kuulub avaliku õiguse hulka /reguleerimisesemeks on avalik haldus. Viimane vastandub eraõigusele. Et täpsemalt määratleda haldusõigust, on vaja leida kriteeriumid avaliku õiguse, s.h. haldusõiguse eristamiseks eraõigusest. Vahetegemine avaliku ja eraõiguse vahel ei ole aprioorselt võimalik ning on võrdlemisi keeruline. 1940. a. kirjutas üks tuntumaid eesti õigusteadlasi Ilmar Tammelo ühes oma esimestest töödest "Prof. Kliimann`i era- ja avaliku õiguse normativistliku vaheteo kriitika" järgmist: "Era- ja avaliku õiguse vaheteoprobleemiga on tegelnud mitmete generatsioonide õigusteadlased, kusjuures nad on esitanud mitmesuguseid teooriaid selle vaheteo suhtes ja kritiseerinud teiste teadlaste sama probleemi lahenduskatseid. Kuigi kõik pingutused senini ei ole viinud taotletud sihile, sisaldavad ometi paljud teadlaste konstruktsioonid ja vastastikune arvustus nii mõnegi õige ligidalt riivava mõtte (näit. sub- ja koordinatsiooniteooria,
kuulub avaliku õiguse hulka /reguleerimisesemeks on avalik haldus. Viimane vastandub eraõigusele. Et täpsemalt määratleda haldusõigust, on vaja leida kriteeriumid avaliku õiguse, s.h. haldusõiguse eristamiseks eraõigusest. Vahetegemine avaliku ja eraõiguse vahel ei ole aprioorselt võimalik ning on võrdlemisi keeruline. 1940. a. kirjutas üks tuntumaid eesti õigusteadlasi Ilmar Tammelo ühes oma esimestest töödest "Prof. Kliimann`i era- ja avaliku õiguse normativistliku vaheteo kriitika" järgmist: "Era- ja avaliku õiguse vaheteoprobleemiga on tegelnud mitmete generatsioonide õigusteadlased, kusjuures nad on esitanud mitmesuguseid teooriaid selle vaheteo suhtes ja kritiseerinud teiste teadlaste sama probleemi lahenduskatseid. Kuigi kõik pingutused senini ei ole viinud taotletud sihile, sisaldavad ometi paljud teadlaste konstruktsioonid ja vastastikune arvustus nii mõnegi õige ligidalt riivava mõtte (näit. sub- ja koordinatsiooniteooria,
ehk riigi tegeliku iseolemise neli elementi ehk põhitingimust (vt Truuväli - § 5, lk 32). § 2. RIIGI TERRITOORIUM Riigi territoorium on maakera pinna osa, selle all olev maapõu ning selle kohal olev õhuruum, aga samuti riigi akvatoorium koos selle all asuva kontinentaalselfiga, mis kuulub rahvusvahelise õiguse kohaselt tunnustatud riigi ülemvõimu (jurisdiktsiooni) alla. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir. Normativistliku doktriini kohaselt on riigi territoorium riigipiiriga piiritletud ala, mille ulatuses riik ise lahendab rahvusvahelise õigusega tema siseriiklikku kompetentsi antud küsimusi (kompetentsi piir). Riigipiir on tähistus, millega nii dokumentaalselt (ofitsiaalne kaart, piirilepingud) kui ka looduses märgitakse riigi territoriaalse ülemvõimu kehtivuse reaalne ulatus ruumis. Riigipiiride tähistamise aluseks on:
annaabi.ee 
