nagu: Aristotelese "Physica", Ptolemaiose "Almagest", Newtoni Principa ja Opticks, Franklini Electricity jpt.(lk 27) Nende loetlemine ehk polegi antud hetkel nii tähtis, kui teadmine, et teadlased uurisid edasi eelnevate teadlaste töid ehk võtsid need aluseks, seega lisasid midagi juurde ning me jõuame tagasi selle juurde, et teadus areneb kumulatiivselt. Teadmised lisanduvad olemasolevatele teadmistele juurde. Rääkides normaalteaduse olemusest, võib väita, et normaalteaduses on kolm põhilist probleemide klassi - oluliste faktide kindlakstegemine, faktide kooskõlastamine teooriaga ja teooria artikuleerimine.(lk 53) Mis aga saab siis kui eelnevad teooriad ei sobi uute faktidega? Ka Kuhn kirjeldab, kuidas teadlased on läbi aegade üritanud oma teooriaid sobitada olemasolevate teadussaavutustega ning kui ilmneb mõni uus ja sobimatu asjaolu siis vaikitakse see maha. Kuid seljuhul ei ole tegemist enam õige ja usutava teadusega
petroglüüfidel kujutatuga, sest vastavat linki ei näe ilmselt just paljud nii selgelt, kui M. Remmel ise. Seega näib süvenemata vägagi tõenäoline, et kui M. Remmeli teooria üldse antud kriteeriumile allub, osutub ta siiski falsifitseerituks. 3 Thomas S. Kuhni teadusekäsitluse järgi on teadus just parasjagu see, mida teadlased teevad. Normaalteaduses kehtivad paradigmad, mida T. Kuhn defineerib kui üldteoreetilisi eeldusi ja seadusi ning nende rakendusvõimalusi, mida kasutavad vastava teadusringkonna liikmed (Chalmers 1998, 134). Loomulikult peitub siinkohal probleem selles, kes ja kuidas normaalteadust ja selles tegutsevaid teadlasi määratleb (ehk kes siis on teadlane, kes seda nimetatud teadust teeb), ent kuna T. Kuhni teadusteooria jätab määrangud kontekstist
Teoreetilist raamistikku me ei kõiguta. Paradigmad on sotsiaalteadustes kogu aeg nähtaval, me peame neid põhjendama, loodusteadustes on see nähtamatu , kuid olemas; kasutatakse fakte, mingit paradigmat (mingis rühmas). Interdistsiplinaare – ühiselt uuritakse sama asja vms ja transdistsiplinaarne lähenemine – kõik uurivad uuest vaatenurgast lähtudes. 5) paradigma mõiste eelis: Paradigma reeglid: meetodi reeglid, kuidas peab midagi tegema (eelteaduses ja normaalteaduses püütakse leida neid reegleid). Vaikiv sõnatu teadmine – teaduses on palju sellist oskusteadmist, mida ei saa sõnaliselt kirjeldada. Ei saa defieerida ei mängu ega paradigmat, saame kasut mingeid sarnasusi: Nt arusaamine tavalistest terminitest, kuigi võime kokku puutuda ka sellise uudse asjaga, millele anname selle termini nime, kuna näeme, et selllel on lähedane perekondlik sarnasus teada terminiga. Paradigma raames me ei pea süvitsi metoodikaga tegelema, vaid me saame
g., “God does not play dice.”) general methodological principles (e.g., Attempt to resolve anomalies within the paradigm) criteria of acceptability for scientific explanations (e.g., Explanations may not include any references to the supernatural.) Paradigma kui ühis näidis 231. Normaalteadus - Normaalteadus on selline uurimistöö, mis tugineb teatud saavutustele teaduse vallas. Kriis – siis kui normaalteaduses esinevad anomaaliad, mis panevad teooria küsimärgi alla. Juhtub kui anomaaliad muutuvad piisavalt tõsiseks, et küsitleda olemasolevat paradigmat. Revolutsioon – juhtub kui kriis on lahendatud teadusliku kogukonna poolt kui hüljatakse üks paradigma ja võetakse uus paradigma omaks. Vaikiv teadmine – 236. 236 ülesannete varal õpitakse nägema olukordi üksteisega sarnastena, ühesuguse seaduste või seadusevisanditega kirjaldavate nähtustena
kergeteks ja raskeks. Näited kergetest probleemidest: kuidas töötleb aju keskkonnast pärinevat infot? kuidas toimub info integratsioon ajus? millised mehhanismid on aluseks siseseisunditest raporteerimisele? kuidas me pääseme ligi informatsioonile ning kuidas kasutame seda käitumise juhtimiseks? Need probleemid on kerged, kuna nad eeldavad teatud funktsiooni soorituse seletust. Selleks pole tarvis muud, kui selgitada välja mehhanism, mis antud funktsiooni täidab. Sellised ülesanded on normaalteaduses lahendatavad. Ent Chalmersi järgi jääb ka peale kõigi kergete probleemide lahendamist vastamata üks küsimus. Funktsionaalne reduktsioon. Funktsionaalne reduktsioon Kimi järgi: kõigepealt määratletakse taandatav omadus funktsionaalselt ja seejärel uuritakse, milline mehhanism tegelikult seda rolli täidab. M on taandatav omadus: (1) M funktsionaliseerimine: M defineeritakse funktsionaalselt M-i omamine =df mingi põhjuslikku rolli C täitmine
annaabi.ee 
