Difraktsiooni kasutamine Difraktsioon? Difraktsioon - lainete paindumine tõkete taha. Mida suurem on lainepikkus, seda suurem ka paindumine. Difraktsioon saab tekkida siis, kui seda põhjustavad objektid on samas suurusjärgus lainepikkusega. Kui lainetus ühesuguses keskkonnas levib sirgjooneliselt, siis kohtumisel tõkkega toimub kõrvalekaldumine sirgjoonelisest levikust ning lainetus paindub tõkke taha. Difraktsioon nagu interferentski on omane kõigile lainetele. Mida väiksemad on tõkked, seda paremini lained (ka valguslained) nende taha levivad. Difraktsiooni kasutamine Praktikas kasutatakse valguse difraktsiooni nähtust difraktsioonivõredes. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Looduses võib-olla selleks võreks udu ja pilved Spektrite saamine spektraalaparaatides Erineva lainepikku...
peamaksimumide omavahelise nurkkaugusega 2m. Siit Kui monokromaatilise valgusallika asemel kasutada polükromaatilist, siis tekkinud difraktsioonipilt sisaldab erinva värvusega maskimume, mille nurkkaugused nullmaksimumist on väikeste nurkade m korral ligikaudu võrdelised lainepikkusega. Järelikult difraktsioonivõre toimib spektraalriistana, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks e. normaalspektriks. Difraktsioonivõre kui spektraalriista lahutusvõime on määratud tema nurkdispersiooniga. Nurkdispersioon D näitab kiirte kõrvalekaldenurga m muutust lainepikkuse ühiku kohta: Diferentseerides valemi, saame Seega: Väikeste nurkade korral cosm 1 ning D , järelikult, mida suurem on spektraaljärk, seda suurem on dispersioon. Difraktsioonispektris ei tohi maksimumi järgu m määramisel kõiki maksimume
Kui monokromaatilise valgusallika asemel kasutada polükromaatilist, siis tekkinud difraktsioonipilt sisaldab erineva värvusega maksimume, mille nurkkaugused nullmaksimumist on väikeste nurkade α m korral valemi (1) põhjal ligikaudu võrdelised lainepikkusega. Järelikult difraktsioonivõre toimib spektraalriistana, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks. Difraktsioonivõre kui spektraalriista peamised karakteristikud on nurkdispersioon ja lahutusvõime. Nurkdispersioon D näitab kiirte kõrvalekaldenurga α m muutust dα m lainepikkuse ühiku kohta: dα m D= . dλ Diferentseerides valemit (1) , saame: d − cosα m dα m = mdλ
muu kiirguse difraktsioon. Difraktsioonivõre on optikas väga laialdaselt kasutusel. Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks. Difraktsioonivõre kui spektraalriista peamised karakteristikud on nurkdispersioon ja lahutusvõime. Nurkdispersioon näitab kiirte kõrvalekaldenurga muutust lainepikkuse ühiku kohta. Lahutusvõime näitab seda, kui hästi erinevatele lainepikkustele vastavad spektrijooned on eristatavad. Mida suurem on difraktsioonivõre pilude arv (ja mida kõrgem on spektrijärk), seda suurem on tema lahutusvõime. Difraktsioonivõret kasutatakse muuhulgas spektromeetrites ja monokromaatorites. 58
annaabi.ee 
