Lugesin Mati Undi raamatu ,,Hüvasti, kollane kass". See oli noorteromaan, mis rääkis maapoisi Aarne viimasest keskkooliaastast Tartus, tema elust ning suhetest ümbritesevate inimestega. Üks peategelane on veel tädi Ida, kes on selle korteri omanik, kus Aarne elab. Ida üritab Aarnest korralikku kodanikku kasvatada, kuid Aarnele see ei sobi ning seetõttu tülitseb ta Idaga palju. Mulle meeldis see raamat, kuna see oli kuidagi teistmoodi üles ehitatud kui teised noorteromaanid, mida ma varem lugenud olen. See rääkis palju Aarne sisemistest tunnetest ja tema muredest, mis olid reaalsemad, kui paljudes teistes raamatutes olevad inimeste mured. Ka tegelased ei olnud kuidagi erilised, vaid oli täitsa sarnased tänapäeva noortele. Täiesti sarnased nad ei saakski olla, kuna see raamat on päris vana ja vahepeal on noored palju muutunud. Mulle meeldis ka see, et autor oskas väga hästi meeleolu luua ja tekkis tihti tunne, nagu oleks endalgi sarnaseid olukordi olnud
21. sajandi laste- ja noortekirjandus on rikas, rõõmustav ja mitmeklgne, on trükitud ja müüdud mühinal raamatuid, tehtud kordustükke. Lugejate peresid rõõmustasid sellised autorid nagu: Harri Jõgisalu, Heljo Mänd, Aino Pervik, Jaan Rannap. Alates 2000. aastast ilmuvad ka noorteromaanid. Esimeseks pääsukeseks oli 2001. aastal ilmunud Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?”, millele järgnes „Mis teha, Ann?” (2002) ning „Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007), samuti Helga Nõu „Kuues sõrm” (2003) ning Diana Leesalu „Mängult on päriselt” (2006). Lastekirjanduses on esile kerkinud ka uued nimed: Jaanus Vaiksoo, Kerttu Soans, Kristiina Kass, Piret Raud, Milvi Panga ja Siiri Laidla.
Lapse vaatepunktist vaadates on lapse kohale kaitseks tõustud Pulaja pilajutud, mida oskavad lapsed isegi pajatada. Jaanika Palmi : (kirjutas Maarika Johannes) arvates 21. sajandi eesti lastekirjandust iseloomustab kõige paremini mõiste „mitmekülgsus“, kuna lastekirjandus ei ole enam nii kitsas ja piirav võrreldes varasemate perioodidega. Alates 2000. aastast korraldavatest noorsooromaani-võistlustest ärkasid varjusurmast uuesti ellu noorteromaanid. Esimeseks pääsukeseks oli 2001. aastal ilmunud Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?”, millele järgnes „Mis teha, Ann?” (2002) ning „Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007), samuti Helga Nõu „Kuues sõrm” (2003) ning Diana Leesalu „Mängult on päriselt” (2006). Need noorteromaanid pakuvad suure tõenäosusega huvi ka tulevaste kümnendite noortele lugejatele. Uue hoo sai sisse ka mudilaskirjandus, tänu põlvepikuraamatu konkursile. Samuti uueks
teevadki selle teose üheks parimaks, mida ma lugenud olen. Mulle väga meeldib, et raamat on väga lihtsalt ja konkreetselt kirjutatud. Ei ole tohutuid keerutusi ja üleliigseid seletusi. Sisse on toodud väga head võrdlused, mis aitavad lugejal selget pilti silme ette luua. Kõik ilusad sündmused on ilusti kirjeldatud ning kõik õudsed just nii jubedalt, nagu nad ongi. Raamtu juures meeldis mulle kõige enam ebatavaline sisu. Mulle tundub, et siiani ei ole noorteromaanid sellist teemat kästitlenud nagu Ann'i raamat. Tegelikul ma kohtasin esimest korda satanismi teemat. Veel on minuarust väga hästi välja tulnud raamatu kaane illustratsioon, sest just tänu sellele ma võtsin raamatu kätte, lugesin sisukokkuvõtet ja otsustasin, et seda ma tahan lugeda. Kiitust väärib ka selle teose puhul autori oskus väga hästi tegelaskujusid luua. Kuna ta on ise juba 8 aastat olnud õpetaja Haapsalus, teab ta üsna täpselt noorte hingeelu ning selle keerdkäike
Peegli ette sattudes hakkab ta aga naerma, sest taipab on terve päeva lõpukleidis ringi käinud. Peale Katrini ja Kalevi lahkumist helistab Iisi ema ning teatab, et tuleb päriseks Eestisse tagasi. Õnnelik tüdruk läheb varest tagasi tooma, kuid too on Roberti juurest puu otsa lennanud ning endale kaaslased leidnud. Veidi peale seda tagaajamismängu lendab Pedro päriselt minema, kuid Iisi ei olegi selle üle väga kurb. Arvamus Noorteromaanid mulle ei meeldi. Sisu on kõigil kuidagi sarnane alguses on peategelased nõme elu, siis tuleb midagi väga hullu ja siis on õnnelik lõpp. Ega seegi erand polnud. Valisin selle kindlalt seepärast, et uskusin Leelo Tunglasse. Vähemalt teised tema raamatud on head. ,,Varesele valu" isegi natuke meeldis mulle. See oli kuidagi erinev teistes raamatutest. Olenemata väiksest lehtede arvust, ei läinud selle lugemine nii lihtsalt kui muude noortekate
annaabi.ee 
