Seda ehitati 12 aastat ja see oli 32 meetrit kõrge. See hävis maavärinas 227 aastal eKr ning selle jäänuseid pole leitud. Samuti hävis maavärinas Pharose tuletorn Aleksandria sadamas. Need kõik kuulusid vanaaja seitsme maailmaime hulka. Skulptuuris said kreeklased paremini väljendada oma huvi inimese vastu. Kreeka skulptuuris domineeris vabaplastika. Arhailises skulptuuris ilmnes algselt mõjusid egiptuse kunstist. Peamiselt tehti riietatud neidude kujusid koresid ja alasti noormehekujusid kuroseid. Kreeka skulptuur arenes realismi suunas. Kunsti klassikalisel kõrgajastul osati kujule anda erinevaid poose. Üks parimaid näiteid on Myroni ,,Kettaheitja", 5. saj eKr, kus kunstnik on kujutanud sportlast kõige pingelisemal hetkel. Kujur Polykleitos töötas välja täiusliku inimese proportsioonid. Klassikalise ajastu kõige kuulsam kujur oli Pheidias, kelle valmistatud on istuva Zeusi kuju Olümpias. See kuju oli üks maailmaimedest. Zeusi kuju oli 12 meetrit kõrge ja
Täiesti terveid originaalteoseid on säilinud vähe. Materjalid – marmor ja pronks. Kuulsamaid kreeka kujusid tuntakse roomlaste koopiate järgi (sageli moonutatud, marmor vajas suuremat toestuspinda kui pronks). Arhailine skulptuur Egiptuse mõjutusega – jäik kehahoiak, üks jalg teisest eespool, käed kõrval, pilk suunatud ettepoole. Näol nn. Arhailine naeratus. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid – kouroseid ja riietatud neiukujud – koresid. Nende kujude erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas: Meheideaali kehastuseks on alasti atleet Naise ilu seostus riiete, ehete ja soenguga Skulptuur klassikalisel ajastul Kujud realistlikud, näol selge ilme. Kujunes välja nn. Klassikaline näotüüp, puudus isikupära (tähtis väline külg, mitte sisemus).
Arhitektuur muutus mitmekesisemaks, lisandusid idamaised kujud ning hooned muutsud toretsevaks ja dekooriga ülekuhjatuks Skulptuur Kreeka skulptuuri eripära oli vabaplastika. Hakati kasutama ohtralt marmorit. Arhailises skulptuuris oli veel võõraid mõjusid, eelkõige egiptuse kunstist (sama juuste stilisatsioon, jäik kehahoiak ja saamatult kujutatud jalaaste). Näoilmes on üritatud anda edasi rõõmsat meeleolu, venitades suu naljakas ja naiivseks muigeks. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid kuroseid ja riietatud neiukujusid koresid. Kiiresti areneti realismi suunas. Lokid muutusid loomulikuks, naeratust asendas rahulik selge ilme, tekkis klassikaline näotüüp. See nägu ei muutunud pikka aega, sest kunstnikku ei huvitanud konkreetne inimene vaid inimene üleüldse. Klassikalisel ajastul osati kujule anda erinevaid poose. (nt Myroni ,,Kettaheitja"). Täiustus lihaste modelleering, Polykleitos töötas välja ideaalse inimese proportsioonid. Kuulsaim kujur oli Pheidias, kes lõi
järjekordne maailmaime 110 m kõrgune tuletorn. Tervikuna muutus arhitektuur mitmekesisemaks, ühendati eri stiile, lisandusid idamaised mõjud ning hooned muutusid toretsevaks, dekooriga ülekuhjatuks. Skulptuur Kreeka skulptuuri eripära varasematega võrreldes oli vabaplastika domineerimine. Alates 6.sajandist eKr kasutati enim marmorit. Arhailises skulptuuris on valdavad egiptuse mõjud. Keha hoiak ja ehitus on egiptuse pärane, kuid näod on naiivselt naerul. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid kuroseid ja riietatud neiukujusid koresid. Kreeka skulptuur iseseisvus kiiresti ja arenes realismi suunas. Kujunes nn klassikaline näotüüp kitsas nina laubaga ühel joonel, sügaval asetsevad silmad, väike täidlane suu. Kunstniku ei huvitanud mitte konkreetne inimene, vaid inimene üldse, inimene oma parimas variandis. Klassikalisel ajastul osati juba skulptuurile anda kõikvõimalikke poose, parim näide Myroni ,,Kettaheitja" (säilinud rooma marmorkoopiad)
annaabi.ee 
