võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda seostatakse geograafilise levikuga ). Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun.Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning jalad ja vahanahk kollased. Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind, kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige tema laiade tiibade järgi ja valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt tõstetud. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". TOITUMINE Hiireviud söövad paljusid erinevaid linde ja loomi, kuid põhiosa tema toidust moodustavad siiski
Kuigi kaljukotkas on peidulise eluviisiga, on talimatkajad, mootorkelgud ja ATV-d neile tõsiseks katsumuseks – hooligem kotkastest ja ärgem liikugem pesade läheduses! Tunnused. Kaljukotkas on suur röövlind, kes lendab V-kujuliselt tõstetud tiibadega, sageli liueldes. Merikotka kõrval on ta suuruselt teine kotkas Eestis. Erinevalt merikotkast on kaljukotka vanalinnu tiivad saledamad ning saba pikem. Merikotka saba on alati valge, noorlinnu sabasuled on pruunide ääristega. Kaljukotka valge sabatüvik ja tiivalaigud asenduvad vanemaks saades pruunide sulgedega. Tema tiibade siruulatus ületab kaks meetrit. Emaslind on suurem, kuna peab toime tulema haudumise ja pesakaitsmisega, isaslinnu ülesanne on pesitsemise ajal peret toita. Kaljukotka vanalinnu laup on tumepruun ja lagipea ning kukal kuldpruun – siit tuleb ka tema ingliskeelne nimetus Golden Eagle. Noorlindudel on valged tiivalaigud ja sabatüvik ning jalas valged
saavad pojad lennuvõimelisteks, lennuvõimestumise aega on mõõdetud kahel korral. Peasast koorub küll kaks poega, siis jääb sageli vaid tugevam neist elama. Varasemalt pole teada pesitsmisiga, kuid reeglina ei pesitseta varem kui 4-aastaselt , kui omandatakse vanalinnu sulestik. Eesti suur-konnakotkal, Tõnnil, kel on GPS saatja, ei hakanud 4- aastaselt pesitsema. Suur-konnakotka surmapõhjustest on vähe andmeid. Registreerutud on noorlinnu hukkumine teadmata põhjusel aastal 1988 vahetult pärast pesast lahkumist, ühe vanalinnu hukkumine autoga kokku põrkel aastal 1990. Peale kahe registreerumise on lisatud kahe hübriidse noorlinnu hukkumine elektriliinides peale pesast lahkumist. Kotkaste suremus on rändeteel ja talvitumisel suur. Eestis on GPS saatjatega- viis noor- ja kuus vanalindu, 5 isendid on geneetiliselt puhtad ja 6 isendit on hübriidsed. Kaks noorlindu
kerge eristada. Meika puguala ja rind on veinipunase varjundiga, kaelal lisaks eelmainitud laigule ka veel metalliläikeline piirkond. Linnu pea ja sabasulgede viimane kolmandik on tumehalli värvusega. Nokk on kaelustuvil otsast kollane, vahanaha piirkonnast aga punane. Linnu jalad on karmiinpunased. Noorlind näeb välja umbes nagu vanalind, aga ta on pisut väiksem ja heledad piirkonnad kaelal ning metalliläikeline piirkond ei ole välja arenenud või alles hakkab õrnalt tekkima. Noorlinnu nokk ja jalad on pruunid. Kaelustuvi lend on kiire ja jõuline, lennu algul puutuvad kiirel stardil tiibade hoosuled selja kohal kokku, mistõttu start on plagisev. Elupaik ja -viis Meigas pesitseb peamiselt okas- ja segametsades, vähem puisniitudel, puudub täiesti männikutes, samas aga, kui muud elupaika ei ole (rannapiirkonnad), asustab üksikuid männitukkasid. Kaelustuvi kaldub urbaniseeruma ja linnastunud kaelustuvid võivad meil isegi talvituda. Ränne Muidu on meigas rändlind, ta
valge või kollane. Kanadel ja kalkunitel roosa värvusega, hanedel ja partidel punase värvusega. (ibid) Lihakanadeks on nii kanad, kui ka kuked. Tapaküpseteks saavad nad 5 – 6 nädalaselt, kui on kaaluks saavutatud kuni 1,8 kg. Noored linnud on kergesti ja kiirelt küpsevad, samuti sobivad grillimiseks, võrreldes vanemate lindudega, mis vajavad pikemaajalist kuumtöötlemist. Vana lindu noorest saab eristada rinnakuluu järgi, mis on tugev ja jäik, noorlinnu oma on pehme ja painduv. (www.tallegg.ee, s.a.) Kanaliha kõige kõrgema rasvasisaldusega on kananahk, mis soovitatakse peale küpsetamist lihalt eemaldada. Järgnevad seljatükk ja koivad, see järel kintsud ning rinnatükid. Rinna osa on kõige kõrgema valgusisaldusega. (ibid) 3.4.2 Sealiha Sea lihakeha kaalub keskmiselt 60 -75 kg ning jaotub kolmeks osaks: esi-, kesk- ja tagaosa. Need omakorda jaotatakse veel erinevateks osa tükkideks. (Heldi Kikas et al., 2012, lk 143-144)
" ,,Ei. Tahtsin vaadata, mis seal on. Nagu arvasin, jooksid kõik välja. Ehmusin ära ja es saa enam neid kokku korjata." Jumal vastas: ,,Korja nüüd kogu oma eluaeg neid kokku." Sestsaadik korjabki toonekurg neid toiduks. Eestis on valge-toonekurg pesitsenud alates 1841. a. Pärast seda on ta oma leviala pidevalt laiendanud põhja ja lääne suunas. Valge-toonekurg on pika kaela, punase noka ja punaste pikkade jalgadega suur lind tiiva siruulatus 185...215 cm. Noorlinnu nokk on must. Valge-toonekurg ei häälitse (tema laulukõris puuduvad helisid tekitavad lihased), vaid üksnes klõbistab pesa juures nokka. Pesitseb sageli korstnal, kus suured linnud on hiiglaslikul oksahunnikul kaugele näha. Toi- tub luhtadel, niitudel ja siseveekogude ääres putukatest, närilistest ja väikestest kaladest. Kogunevad parvedesse, et oma pikkadel laiadel tiibadel Aafrikasse rännata. Rahvapärimusi kurest: 1
annaabi.ee 
