vanemad on talle õpetanud või näidanud, on nad siiski väga palju oma vanematelt üle võtnud. Kui laps juba noorest peale on harjunud nägema tihti oma vanavanemaid või teisi sugulasi, kes neist kaugemal elavad, siis pole mingi ime, kui ka laps täiskasvanuna kontakte oma teistest põlvkondadest pärit sugulastega säilitab. See tundub olevat justkui üks tähtis osa elust. Nooremad võtavad midagi üle vanematelt, vanemad jällegi noorematelt ja nii ei teki põlvkondadevahelistes suhetes ka nii suuri kontraste. Mingil määral see siiski muutuma peab, sest muutuvad ajad ja inimeste arusaamad. Asjale tuleks läheneda ka inimese enda koha pealt. Kui oletada, et meid ümbritsev keskkond ei muutuks ja ka vanemad propageeriksid head läbisaamist teiste põlvkondade inimestega, leiduks ikka inimesi, kes selle lõhe tekitaksid ja seda suurendama hakkaksid. Piisab juba
Eesti Õpilasesinduste Liidu avaliku poliitika valdkonna juht Dauri Paškovski on kirjutanud, et üha enam tuleb Eesti noorel noortepoliitikast lähtuvalt seista valikute ees ja üha sagedamini tuleb langetada tähtsaid otsuseid. Ühiskond ootab täiskasvanuikka jõudnutelt kodanikuvastutust, aktiivset panustamist üldise heaolu säilitamisse ning algatusvõimet ja -soovi. Vananeva elanikkonna tõttu suurenevad ootused nooremaealistele, st üha noorematelt oodatakse vastutuse võtmist ja aktiivsust ühiskonnas. (Paškovski, 2016) Arvan, et probleemina võime noori noortepoliitikas käsitleda siis, kui oleme ise teinud neist probleemi. Ehk siis võivad noored olla pigem kahjuks kui kasuks noortepoliitikas, kui neil puuduvad piisavad teadmised ja kogemused. Noorele eale on iseloomulik pealiskaudsus ja kiire eelarvamuste tekkimine. Selline suhtumine võib väga negatiivses võtmes ja suurel määral mõjutada noortepoliitika korrektset toimimist
kiusas kogu kooliaja pisieksimuste eest ning kes kahjuks suri kopsuhaigusesse. Esimene veerandaasta (jaanuar, veebruar, märts) tundus Janele pikk nagu ajastu, vilets riietus ja saabaste puudumine ei suutnud terava külma eest kaitsta, käed ja jalad olid kaetud külmamuhkudega. Toidu äärmine napus, mida anti nii vähe, et see oleks hinge sees hoidnud lamaval haigel, mitte kasvavatel lastel, nii juhtuski, et suuremad meelitasid või lihtsalt võtsid noorematelt toidu ära. Kõige raskemad olid pühapäevad, kui nad pidid läbi lume ja külma tuule minema 2 miili kaugusele kirikusse oma kooli omanikku, patrooni ja hingekarjast mr Brocklehurst´i kuulama. Kui Jane oli 3 nädalat koolis õppinud, siis külastas mr Brocklehurst koos oma silmatorkavalt hästi riietatud naise ja 2 tütrega kooli, esialgu ta Janet ei märganud, aga Jane pillas kogemata tahvli maha ja et käis vali praksatus (tahvel
niinelkäimine talurahvale tähtsaks toiminguks. Niint kiskumas, nagu seda toimingut nimetati, käidi tavaliselt kevadel või kevadsuvel, enne jaanipäeva. Siis tuli koor tüve küljest hõlpsasti lahti. Vahel käidi niinel ka talvel. Siis oli inimestel rohkem vaba aega. Talvel koore kättesaamiseks tehti metsas üles lõke ja kuumutati maharaiutud pärnatüvesid leekides. Nii haudus koor tüve küljest lahti. Niint võeti vaid noorematelt, kuni 40-aastastelt puudelt. Kojutoodud kooreribadelt võeti niint tarviduse järgi. Selleks pisteti koorepalakad kõigepealt nädalaks - paariks vette likku. Seejärel sai sitke ja õhukese alumise koorekihi ehk niine muust koorest eraldada. Niin loputati limast puhtaks ja pandi tahenema. Siis oli punumismaterjal valmis. Pärna koort kasutati vanarahva poolt ka ravimina maksa-, neeru-, sapi- ja mõnede teiste sisehaiguste puhul.
annaabi.ee 
