vimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti krgus on 37 m. Alles 1980. aastatel rajati ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik tema praegusel kujul, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv ärkel. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase rajatise olemasolu varasematel aegadel, siis nooltekoda selle pregusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud. Arvatakse, et kahe torni vahel on olnud mingi suurem, massiivne puidust kaitserajatis, mille kinnitusjälgi on praegu võimalik näha Pika Hermanni torni loodeküljel. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni
Ordulinnus Piiskopilinnus Puitlinnus tornlinnus Rajamine Ehitati, et end vaenlase eest kaitsta Kesaegsete linnuste ehitamine algas Saksa ja Skandinaavia vallutajate sunnil 13. sajandil Otstarbekam oli rajada saarele jõe äärde mäeahelikule Kindlused olid kiviehitised Täiustati ja laiendati Suurus sõltus omaniku jõukusest Värav Oli kõige nõrgem koht Sissepääs külgnes kahe torniga Kindlusevärava kohal oli nooltekoda Müürid Osad kindlused olid varustatud eelmüüriga Müüri peal olid hambad Müüride sees olid laskeavad Müürides olid tornid, mis olid 1/3 võrra müürist kõrgemad Müüre ümbritses vallikraav Tulirelvade kasutuselevõtuga hakati ehitama paksemaid müüre Kindlus Kindluse keskmes kõrgus peatorn mille küljes oli peahoone Peahoonet ümbritses lossi sisehoov. Pidi olema toiduvarud Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks
Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti krgus on 37 m. Ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik rajati tema praegusel kujul alles 1980. aastatel, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Samuti Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Nooltekoja alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive, kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase rajatise olemasolu varasematel aegadel, siis nooltekoda selle pregusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud. Pigem on kahe torni vahel olnud mingi suurem, massiivne puidust kaitserajatis,
Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni krgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast trjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni krval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tstemehhanism, ülemise korruse phjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, trva ja vett pähe visata vi nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav. Värava kohale paigutati 1876. aastal. Saare-Lääne piiskopkonna raidvapp, phielemendiks kotka kujutis. Sellest ka saksakeelne nimetus Arensburg, mis tlkes tähendab kotka linnust
Välisarhitektuuri äärmine rangus ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt lihtne sisemine arhitektoonika ja dekoor, mis pääseb lihtsusest hoolimata hästi esile. Konvendihoone külje pikkus on 43 meetrit. Põhjanurgas kõrgub võimas seitsmekorruseline kaitsetorn, mille kõrgus on 37 meetrit. 14. sajandi lõpus rajati ka suurtükitornid ja kõrgendatud müürid. 1980. aastatel lisati Seuberlichi kavandite järgi linnuse värava kohale kaekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Kuressaare linnuse arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilie iseloomulikud teravkaarsed aknad. Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimiskoda ja kolderuumid. Seal asus ka linnuse kaev
Hilisemad vallid ja bastionid on säilinud tänaseni, võimsaim neist on põhjabastionil paiknev 1971.–1972. aastal restaureeritud suurtükitorn 1470. aastaist. 1980. aastate 1. poolel taastati 37 meetri kõrgusel olev välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik. Seda mööda oli hea liikuda linnuse ühest 43 meetrisest küljest teise, nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tőrjudes. Kaitsetorni kőrval on kahekorruseline nooltekoda e. ärkel, see asub linnuse värava juures, sest sissepääs vajas just kõige tugevamat kaitset. Langevärava tőstemehhanism paikneb ärkli alumisel korrusel, ülemise korruse pőhjaavadest kallati vaenlasele kive ning kuuma pigi, tőrva ja vett pähe vői lasti nooli. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav. 1876. aastal paigutati
Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni kõrgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate esimesel poolel. Seda mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme kaitsetorni kõrval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav. Värava kohale paigutati 1876. a. Saare-Lääne piiskopkonna raidvapp, põhielemendiks kotka kujutis. Sellest ka saksakeelne nimetus Arensburg, mis tõlkes tähendab kotka linnust
seitsmekorruselise Kaitsetorni krgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast trjudes. 8 Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni krval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tstemehhanism, ülemise korruse phjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, trva ja vett pähe visata vi nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav. Värava kohale paigutati 1876. aastal. Saare-Lääne piiskopkonna raidvapp, phielemendiks kotka kujutis
annaabi.ee 
