psühholoogias on nähtusi, mida me ei saa otseselt mõõta, kuid mis vaieldamatult on mingis mõttes olemas: näiteks intelligentsus on olemas vähemalt selles mõttes, et osa inimesi on paremad nuputamisülesannete lahendajad ja teistel tuleb see kehvemini välja. Me ei saa intelligentsust otse mõõta, kuid saame jälgida selle indikaatoreid (nt erinevate ülesannete lahendamise tõenäosused, mis on omavahel korreleeritud). Konstruktivaliidsust saaksime kontrollida, kui formuleerime nomoloogilise võrgustiku (nomological network), kus igale hüpoteetilisele (latentsele) muutujale vastab mingi hulkt jälgitavaid (mõõdetavaid, observable) tunnuseid ning ka latentsed muutujad on omavahel reeglipäraselt seotud. (Sõna "nomoloogiline" viitabki reeglitele.) Konstruktivaliidsus käib korraga nii konstrukti indikaatorite kui ka konstrukti enda kohta, st näiteks et jälgitud tunnused X1, X2 ja X3 sobivad konstrukti X mõõtmiseks ning X
nähtusi, mida me ei saa otseselt mõõta, kuid mis vaieldamatult on mingis mõttes olemas: näiteks intelligentsus on olemas vähemalt selles mõttes, et osa inimesi on paremad nuputamisülesannete lahendajad ja teistel tuleb see kehvemini välja. Me ei saa intelligentsust otse mõõta, kuid saame jälgida selle indikaatoreid (nt erinevate ülesannete lahendamise tõenäosused, mis on omavahel korreleeritud). Konstruktivaliidsust saaksime kontrollida, kui formuleerime nomoloogilise võrgustiku (nomological network), kus igale hüpoteetilisele (latentsele) muutujale vastab mingi hulkt jälgitavaid (mõõdetavaid, observable) tunnuseid ning ka latentsed muutujad on omavahel reeglipäraselt seotud. (Sõna "nomoloogiline" viitabki reeglitele.) Konstruktivaliidsus käib korraga nii konstrukti indikaatorite kui ka konstrukti enda kohta, st näiteks et jälgitud tunnused X1, X2 ja X3 sobivad konstrukti X mõõtmiseks ning X on seotud
neorofüsioloogiliste protsessidega. Eksemplar-eksemplar samasust pooldav D on seisukohal, et ei saa olla rangeid psühhofüüsilisi seadusi ja mentaalsed ning füüsikalised maailmakirjeldused pole küll päris sõltumatud, kuid mitte ka tõlgitavad üksteiseks – anomaalne monism. D ei eita ilmset, et vaimsete ja füüsikaliste sündmuste vahel on põhjuslikke seoseid. Kuigi põhjuslike seostega peaksid kaasnema ka ranged seadused (põhjuslikkuse nomoloogilise iseloomu printsiip) väidab ta, et vaimusündmused on anomaalsed, st ei ole olemas rangeid psühhofüüsikalisi seadusi, mis seoksid vaimseid ja füüsikalisi sündmusi. Selle põhjenduseks on D holistlik positsioon ehk arusaam, et elementide omadused teatud kogumis on määratud elementide omavahelise seosega. D arvates tuleb ühtse, vastastikku määrava süsteemina vaadelda nii tähendusi, uskumusi ja soove kui tegusid (keeleteooria side vaimu ja tegude teooriaga).
kategoorilise imperatiivi erinevaid sõnastusi ja kas mingil süvatasandil need on võrdväärsed. K-I rakendused K-l ei ole alati veenvad, nt seksuaalküsimustes. "Kolmas" ehk otsustusvõime kriitika tegeleb esteetika probleemidega. Religiooniküsimuste terviklik kriitika jäi kirjutamata, kuigi K. tegeles ka nendega (küsimus Millele võin loota?). Kant lahutas otsustavalt oleva olemapidavast: küsimus olevast on matemaatilis-kausaalse (matemaatilis-nomoloogilise) loodusteaduse probleem. Selles ei ole kohta inimvabadusel. Selle maailma tõdesid kajastavad teoreetilised teadmised, mis rajanevad kogemuse ja teoreetilise arutluse sünteesile. Seevastu olemapidav on uskumuste, mitte teadmiste sisuks. Ent uskumused ei tähenda Kantil mõtlematut allumist mingile autoriteedile, vaid vabadust põhistavat filosoofiat. Olemapidavaga haaratud kõlbluse sfäär eeldab nimelt paratamatult inimlikku tahtevabadust
annaabi.ee 
