Tänase pidupäeva puhul oli talle isegi tilk poepiima valatud ja nüüd, aeledes mugavalt oma vaibatükil pliidi kõrval, jälgis ta vidukilsilmi üleüldist askeldamist. «Kardulad seie!», röökis ülaltkorra perenaine, ise mingit plekkriista kraapides. Kostis hirmsat kolinat ja vandumist, lapsed siplesid kõigil jalus, -- neil on ju, teadagi, alati lõbus. Aeg-ajalt tuli uusi külalisi. Eemal nurgas istus Artjom, kojamees, mudis oma piipu ja nohises paljutõtavalt. Harva lahkus tema pilk seina ääres seisvatelt viinapudelitelt. Diivanil istusid kaks meest, mõlemal käsi ümber teise kaela, ja jälgisid toimuvat, endil kohe väga muhedad näod. Täna, lämbel lõikuskuu reedel, olid mehed, ehk siis siitperemees ja naabrimees, isaks saanud. Kaks ponksi poisslast olid vajutanud lingile ja astunud siia ilma. Seda mitte just sagedast sündmust, et see naabrinaistel ühel päeval õnnestus, oli terve trepikoda tähistamas
Rehepapp, tark mees, kamandas kõik külaelaniku enda juurde. „Igal juhul tulge nüüd kõik sisse, rehetuppa, ja heitke pikali, aga mitte sirgetesse ridadesse, vaid sedasi, et kus ühe pea, seal teise jalad ja vastupidi. Te peate lebama risti-rästi nagu kuuseokkad sipelgapesas ja te peate olema kõik see aeg vait, juhtugu mis tahes.“ (lk.97) Katk oli võtnud endale kitse kuju kui ta külla jõudis. „Kõik olid vait ainult kits nohises. Siis ütles ta: „Pead jalad segamini nagu sead põhus – ei need küll inimesed pole. Puha loomad. Siit pole mul täna kedagi võtta.“ (lk. 100). Katk oli üheks õhtuks eemale peletatud, kuid pidi järgmine õhtu tagasi tulema, seega päeval oli vaja katk üles otsida ja hävitada. „Katk ei peida end kuhugile kaugele, ta moondab end millekski ning ootab siis rahulikult, kuni aeg on käes ja tema vikat taas terav. Me peame ta üles leidma ennem seda.“ (lk
„Oi, vennad, siis oleks vast pidu ja pillerkaar,“ arvas Haie. Paul arvas, et Haie on lolliks läinud. Haie mõtles tuleviku peale ja armus oma tulevikuplaanidesse. Kui Kropp Tjadenilt sama küsis, vastas Tjaden: “Passin peale, et Himmelstoss mu käest plehku ei pane.“ Tjaden tahaks Himmelstossi kõige meelsamini puuri pista ja igal hommikul talle malakaga kallale karata. Himmelstoss läks meeste juurde ja Tjadeni nägu muutus laiguliseks. Kuna keegi midagi ei öelnud, siis Himmelstoss nohises ja jälgis neid pinksalt. Kropp oli talle kõige lähemal, ning Himmelstoss küsis talt: „“Noh, kah siin?“. Tjaden ja Himmelstoss vaidlesid ja nähvasid üksteise kallal. Tjaden solvas Himmelstossi. Lõpuks tormas Himmelstoss minema ja karjus: „ Te lähete sõjakohtu alla!“ Kat muretses, et kui Himmelstoss ette kannab on kuri karjas. Müller ei saanud ikka oma küsimustest üle ja küsitles Albertit, et mis too teeks kui ta koju saaks. Nad
Quasimodo laskis ennast viia, tõugata, kanda, istuma panna, siduda ja väänata. Ta näolt võis lugeda ainult metsiku või totra inimese imestust. Kõik teadsid, et ta on kurt, nüüd aga võidi arvata, et ta on ka pime. 1 2 6 Ta pandi põlvili sõõrikujulisele lauale. Ta laskis seda sündida. Siis kisti tal seljast kuub ja särk, nii et ta vööni paljaks jäi. Ta laskis ka seda sündida. Siis mähiti ta uude rihmade ja pannalde võrku. Ta laskis ennast siduda ja mähkida. Ainult aeg-ajalt nohises ta kõvasti, nagu vasikas, kelle pea üle lihuniku kaariku ääre alla ripub ja kõigub. «Loll,» ütles Jehan Frollo du Moulin oma sõbrale Robin Poussepainile (mõistagi olid need kaks skolaari süüalusele järgnenud), «ta pea jagab sama vähe kui karpi pistetud sitikal!» Metsik naer puhkes rahva seas, kui nähti Quasimodo paljast küüru, ta kaamelirinda, ta muhklikke ja karvaseid õlgu. Selle lõbusa tuju ajal ronis platvormile jässakas ja jõhkra
u j u j a d kaldale pääsenud. Oli kesknädala õhtu. Kui uppunuid kuni pühapäevani ei leitud, siis tuli jätta kõik lootused ja hingepalve kavatseti pidada pühapäeva hommikul. Tomil jooksid judinad iile ihu. Missis Harper soovis nuuksudes head ööd ja valmistus minema. Ühise meeleliigutuse mõjul langesid kaks leinavat naist teineteisele kaela ja kgrgendasid oma südant pisaratega. Siis lahkuti. Tädi Polly oli Sidile ja Maryle head ööd soovides palju õrnem kui tavaliselt. Sid nohises veidi, Mary aga väljus kibedasti nuttes. Tädi Polly langes põlvili ja palvetas Tomi eest nii liigutavalt, nii härdast! ja niisuguse piiritu armastusega sõnades ja vanas varisevas hääles, et Tom ujus pisarais ammu enne seda, kui ta oli lõpetanud. Ta pidi veel tükk aega paigal olema seejärel, kui tädi oli sängi läinud, sest vana daami rinnast tõusid aega j a l t valusad hüüatused ja ta keeras rahutult ühelt küljelt teisele. Kuid
annaabi.ee 
