1. Trimetoprim peremehel!) ning dihüdrofolaadi konverteerimist tetrahüdrofolaadiks. 1. Paljud G+ bakterid (sh Nocardia). 2. Paljud G- Kombineeritud vahekorras 1/5. Pärsib Ei bakterid (sh Chlamydia). 3. Paljud algloomad. tetrahüdrofolaadi sünteesi kahel 2. Trimetoprim + sünteesiastmel. NB! Valikravim kuseteede
soolasisaldusega keskkonnas lüüsuvad. Planctomyces ja klamüüdiad. Peptidoglükaan puudub. Rakukest valguline (nn S-kiht). Rakul võib olla välismembraan. Herpetosiphon ja Chloroflexus. G(-) moodi, kuid välismembraanis puuduvad lipopolüsahhariidid. Bakteritel on ka rakukesti, mis on g(+) ja g(-) kesta vahepealsed. Pectinatus ja Deinococcus. Paksu peptidoglükaankihiga ning välismembraaniga. Värvuvad g(+). Osadel G(+) bakteritel (perekonnad Mycobacterium, Corynebacterium, Nocardia, Rhodococcus) on erilised hüdrofoobsed rakukestad, mis koosnevad peptidoglükaanist, lipoarabinomannaanist, arabinogalaktaanist ja mükoolhapetest. Selliste rakkude permeaablus hüdrofiilsetele molekulidele (näiteks tsefalosporiin) on 1000 korda madalam, kui E. coli'l. Selliste bakterite eristamiseks värvitakse preparaati Ziehl- Neelseni järgi. Rakke kuumutatakse Ziehli karboolfuksiiniga, seejärel loputatakse veega ja pestakse 5% väävelhappega ning seejärel etanooliga
fotosnteesil seotud energia hulk. Puhasproduktsioon (net production) on energia , mis jb seotuks kui autotroofide hingamine nende koguproduktsioonist (gross production) maha arvata. Keskkonnamikrobioloogia konspekt 2005; Tri Kolledz 4. Mageveekogude mikroobikooslus. Infot on rohkem jrvede kui jgede mikroobikoosluse kohta. Levinumad liigid jrvedes on perekondadest Achromobacter, Flavobacterium, Brevibacterium, Micrococcus, Bacillus, Pseudomonas, Nocardia, Streptomyces, Micromonospora, Cytophaga, Spirillum, Vibrio. Autotroofsed bakterid: tsanobakterid (Microcyctis, Anabaena, Aphanizomenon); purpursed ja rohelised fotosnteesivad bakterid (Chlorobiaceae, Chromatiaceae); kemolitotroofid osalevad N-, S-, Fe-ringes (Nitrosomonas, Nitrobacter, Thiobacillus). Caulobacter ja Hyphomicrobium koloniseerivad erinevaid pindasid. Jgede puhul on osa baktereid planktilised so vabalt hljuvad, osa seotud osakeste (vetikad,
Paljud bakterid, näiteks Acetobacter ja Neisseria koguvad tagavaraks tärklist. Glükogeeni esineb batsillidel, E. colil, Salmonellal, Micrococcus luteus' el. Glükogeeni akumuleerimist rakku saab stimuleerida rakkude inkubeerimisel glükoosi sisaldavas fosfaatpuhvris (N-allikas puudub!). Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad Rasvatilkasid (lipid bodies) koguvad vähesed bakterid: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Enamus rasva koguvatest bakteritest on aktinobakterid. Polühüdroksüalkanoaadid e. PHA (sealhulgas polü--OH-butüraat) Need ained paiknevad graanulitena tsütoplasmas (viimasel ajal arvatakse, et võivad ka periplasmas olla), kus neid saab tuvastada lipofiilsete värvidega (näiteks sudaanmust), kuna graanulit katab lipiide sisaldav membraan.
Porphyromonase liigid, mõned Fusobacteriumid toodavad β-laktamaase. Parima aktiivsusega G- anaeroobsete pulkade vastu on metronidasool, karbapeneemid (imipenem), β-laktaam+inhibiitor. Plasmiidvahendatud resistentsus Bacteroidesel klindamütsiini suhtes kasvab. Profülaktikas kirurgiliste protseduuride korral sobiv antibiootikumprofülaktika, muud midagi. Bakterid mõmm :) 05/06 Nocardia Üldist. G+ osaliselt happekindel filamentjas pulk, rakuseinas mükoolhape (mükobakterisarnane rakusein). Range aeroob, mis kasvab enamikul mitteselektiivsetest söötmetest pikema inkubatsiooniaja korral (7 päeva või rohkem). Epidemioloogia. Üldlevinud orgaanilise aine rikastes muldades. Eksogeenne infektsioon inhalatsioonil või traumaatilisel kokkupuutel. Haigus on kõige sagedasem immuunkompetentsetel KOKipatsientidel (bronhiit, emfüseem, bronhiektaas, alveolaarne
koosneb happelistest valkudest. Põhiliselt valkudest koosnev rakukest on ka klamüüdiatel ja Planctomyces hõimkonna esindajatel. Mõnel bakteril (nt. Deinococcus) on kest, mis on g(+) ja G(-) kesta vahepealne: paks peptidoglükaan ja välismembraan (paks peptidoglükaani kiht värvuvad G(+). Eriti kiirgusresistentne). Mükoolhappeid sisaldavad rakukestad- mõned G(+) Actinobacteria perekonda kuuluvatel bakteritel (Mycobaterium, Corynebacterium, Nocardia, Rhodococcus) on erilised hüdrofoobsed kestad. Koosnevad peptidoglükaanist, polüsahhariididest, mükoolhapetest. Peptidoglükaankihi peal lipiidne (mükoolhapetest) membraan. Välismembraanis vähe valgulisi hüdrofiilseid poori resistentsed vees lahustuvate antibiootikumide vastu. M. tuberculosis jääb makrofaagides ellu. Seened- rakukesta põhilised komponendid on -glükaanid ja kitiin. Glükosüülitud valgud, aga need ei ole ainult seentele iseloomulikud.
Paljud bakterid, näiteks Acetobacter ja Neisseria koguvad tagavaraks tärklist. Glükogeeni esineb batsillidel, E. colil, Salmonellal, Micrococcus luteus' el. Glükogeeni akumuleerimist rakku saab stimuleerida rakkude inkubeerimisel glükoosi sisaldavas fosfaatpuhvris (N-allikas puudub!). Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad Rasvatilkasid (lipid bodies) koguvad vähesed bakterid: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Enamus rasva koguvatest bakteritest on aktinobakterid. Polühüdroksüalkanoaadid e. PHA (sealhulgas polü- -OH-butüraat) Need ained paiknevad graanulitena tsütoplasmas (viimasel ajal arvatakse, et võivad ka periplasmas olla), kus neid saab tuvastada lipofiilsete värvidega (näiteks sudaanmust), kuna graanulit katab lipiide sisaldav membraan
annaabi.ee 
