liikvele kuulujutu, Tiberius Gracchus taotleb kuningavõimu. Teda süüdistati samuti selles, et ta on solvanud rahvatribuun Octaviuse puutumatut isikut. Kuid Tiberius ei alistunud, vaid läks kavatsetud küsimuse lahendamisel mehiselt lõpuni. Reformi teostamiseks oli Tiberiusel vajalik võim ka järgnevaks aastaks. Seepärast esitas ta oma kanditatuuri rahvatribuuni kohale ka järgnevaks, 132 a. Rooma seadused keelasid ühte ja sama isikut kaheks aastaks järgemööda valimast. Nobiilid otsustasid seda kasutada. Varahommikul kogunes rahvas platsile, kus pidid toimuma valimised. Kui algas koosolek, püüdsid aristokraadid segada hääletamist. Kuid Tiberius andis oma poolehoidjaile kokkulepitud märku ja need, haarates relviks, mis kätte puutus, ajasid nobiilid minema. Selsamal ajal toimus senati istung. Keegi kohalviibijaist laskis lendu valekuulduse, nagu oleks Tiberius Gracchus nõudnud endale kuningakrooni. Siis hüüdis
Esmajoones tuleb valitsejal elada oma alamatega selliselt, et ükski sündmus, hea või halb, ei paneks muutma teda tema käitumist. IX PEATÜKK TSIVIILVÕIMUST Tsiviilvõimuks saab nimetada seda kui tavaline linnakodanik saab valitsejaks kaaskodanike soosingul, selleks ei lähe vaja mitte ainult õnne ja tublidust, vaid ka kavalust. Seega on vaja kas kodanike või nobiilide toetust. Ainuvõim tuleneb kas kodanike või nobiilide poolt. Näiteks nobiilid nähes et nad ei suuda seista kodanikele vastu, kasvatavad ühe liikme võimu ning valivad ta valitsejaks, et tema varjus oma isusid rahuldada. Kodanikud nähes, et nad ei suuda vastu seista nobiilidele, hakkavad suurendama ühe võimu endi seast ning valivad tema valitsejaks, et olla tema autoriteedi taga kaitstud. Nobiilide toetusel valitsejaks saanud isikul on raskem püsima jääda kui kodanike poolt valitud
kehtestada tahtis; nii et olles tekitanud enda vastu vaenu, millele lisandus põlgus tema kõrge ea vastu, hukkus tema päris oma valitsusaja alguses. 17. Siinkohal tuleb märkida, et vaenu teenitakse välja nii heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides sageli sunnitud mitte olema hea, sest kui on rikutud see osa ühiskonnast - kas kodanikud või sõdurid või nobiilid või kes iganes -, kellest sa arvad, et püsimajäämiseks on sul nende järele tarvidus, tuleb sul neile meele järele olemiseks järgida nende meelelaadi, ning sel juhul on head teod sulle kahjulikud. 18. Tuleme aga Alexandri juurde, kes oli nii hea ja õiglane, et kõigi teiste talle omistatud kiituste hulgas on ka see, et neljateistkümne aasta jooksul, mis ta võimu hoidis, ei hukatud tema poolt kedagi ilma
See sulas osaliselt kokku ka plebeide koosolekuga. Mõlemal koosolekul on samad inimesed, Rooma kodanikud. Erinevus on selles, mis struktuurüksuste kaupa nad hääletavad. Sama on veel see, et igal inimesel ei ole eraldi häält. Rahvakoosolekutel võtsid sõna vaid magistraadid, mis tegi selle koosoleku väga juhutavaks. Kuni keskmine vabariigi lõpuni oli hääletamine avalik. Rooma ühiskonna elus oli ju oluline kliendi ja patrooni omavahelised suhted. Toimimine: Nobiilid tulid senatis kokku -> vormistatakse ettepanek -> pannakse hääletusele rahvakoosolekule -> magistraat kannab ettepaneku ette -> rahvas hääletab, rikastel ülekaal -> ettepanek läks pea alati läbi. Nobiliteet ei hõlmanud kõiki rikkaid roomlasi, nad olid lihtsalt poliitiliselt aktiivsed. Senat kaugendasid end kaubandususest ja ärist. Senaatorid sättisid enda rikkuse allikaks maavaldused, nad olid suurmaa valdajad. Väljaspool nobiliteeti olid muud rikkad ehk ratsanikud
annaabi.ee 
