Tekib kolmas staadium.Nina võib sisse vajuda seda nim.sadul ninaks. Eristatakse omandatud ja kaasasündinud süüfilist.TUBERKULOOS-on harilik ja resistentne tüvevorm.Nakkushaigus. Lahtine- ja kinnine tuberkuloos.BOTULISM(anaeroob)- tekitab väga toksilisi mürke.Kesknärvisüsteemi haigus,enamasti surmav.GONORRÕA-meestel on kohe tunda,kuid naistel ei pruugi see kohe tunda anda.See on kergemat sorti suguhaigus.ALGOLOOGIA-teadusharu,mis tegeleb vetikate uurimisega.RÄNIVETIKAD-on ligikaudu 16000 liiki. Elavad meredes ja mageveekogudes.Võivad hõljuda või elada veekogu põhjas.Ränivetikate tunnuseks on ränipantser.Pantserid on väga eriilmelised. PRUUNVETIKAD-1500 liiki ja enamus neist on merevees.Nende seas on mikro- ja makroskoopilisi vorme.Nad on võimelised fotosünteesima20-30m sügavusel vee all.Meie vetes on levinud harilik põisadru. PUNAVETIKAD-põhiliselt kasvavad soolases vees ja sügavamal kui teised vetikad u.200 m sügavusel.Neid
..................................................................................5 1.5Diatomeede tähtsus ökosüsteemis.......................................................................5 2Diatomeed paleogeograafilistes uuringutes................................................................6 3Kasutatud allikad.........................................................................................................7 1. Diatomeed 1.1 Üldiseloomustus ja evolutsioon Diatomeed ehk ränivetikad on mikroskoopilised üherakulised või koloniaalsed organismid (Olli, 2014). Ränivetikad on liigirikas rühm, kirjeldatud on ca. 250 perekonda. Lisaks kaasaegsetele liikidele on teada ka suur hulk fossiilseid liike. Diatomeedel on suur tähtsus Maa globaalses süsinikuringes, biogeense räni ringes ja primaarproduktsioonis. Arvatakse, et ränivetikad tekkisid ca. 250 miljonit aastat tagasi. Vanimad fossiilid pärinevad ca 190 miljoni aasta tagusest ajast
Elupaik: Teib on levinud Euroopas Püreneedest ja Alpidest põhja ja ida pool, Krimmis ja Kaukaasias kuni Siberi jõgede ja järvedeni, välja arvatud Vaikse ookeani vesikond. Sellel levialal eristatakse kolme alamliiki: euroopa teib, baikali teibi ja kirgiisi teibi. Toit: surusääsklaste ja teiste putukate vastsed ning ränivetikad. Levik Eestis: Eestis levinud euroopa teibi leidub Pärnu ja Emajõega üheduses olevates väiksemates jõgedes, ojades ja järvedes ning riimveelises rannikumeres. Looduskaitse all?: Ei ole. Paljunemine: Teib tõuseb kevadel kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Paar huvitavat fakti: Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. Suguküpseks saab ta kolmeaastaselt või hiljem, 1114 cm pikkuselt.
Paljunemine: Punavetiktaimed paljunevad nii suguliselt kui suguta. Viimase puhul toimub see aplanospooridega. Sugulisel paljunemisel ühineb viburita spermaatsium oogooniumis valminud valminud ühe munarakuga. Pärast viljastumist areneb välja kohe sügoot. Kasutamine tööstustes: Punavetiktaimedel on rakukestades sisalduvate kallerduvate ainete tõttu majanduslik tähtsus. Tuntuim kallerduv aine on agar, mida kasutatakse meditsiinis, mikrobioloogias ja mitmes tööstusharus. Ränivetikad (Bacillariophyta) on ainuraksed või koloniaalsed mikroskoopilsed organismid. Liike on teada umbes 100 000. Ränivetikaid esineb kõikides veekogudes ja isegi mullas. Ehitus: Ränivetikate iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser. Ränipantser koosneb kahest poolmest: välimisest suuremast epitheekast ja sisemisest väiksemast hüpotheekast. Kummalgi panteri poolmel on omakorda kaks osa: lame kaas ja ümbritsev vöö. Kõik
1. PROTOZOOLOOGIA- teadusharu mis tegeleb algloomade uurimisega 2. ALGOLOOGIA - teadusharu mis uurib vetikaid 3. RÄNIVETIKAD- on umbes 16 000 liiki, üherakulised või koloonilised. arvatavasti veerand fotosünteesi käigus produtseeritud orgaanilistest ainetest sünteesitakse ränivetikate poolt. räni vet. on olulised vee hapnikuga varustajad , esmane toiduobjekt paljudele fütoplanktonist toituvatele veeloomadelew. ränivetika tunnuseks on vetikarakku ümbritsev ränipantser. põhiliseks paljunemis viisiks on pooldumine. kõigepealt eemalduvad kaaned, seejärel pooldub tuum ja protoplasma
1. 1.Punavetikate vibur 2. 2.Punavetikad esinevad tüüpiliselt 4. mere rannikualadel. 3. 3.Punavetikad on tüüpiliselt 4. Krüptomonaadidele on iseloomulik nukleomorfi olemasolu 5. Krüptomonaade on teada all 300 liigi 6. Stramenopiilide sünapomorf on kolmeosaliste karvakestega kaetud viburi olemasolu 7. Stramenopiilide hulka kuuluvad muu hulgas ka pruunvetikad ja ränivetikad 8. Fototroofsetele stramenopiilidele on iseloomulik 9. Stramenopiilid on monofüleetiline rühm 10. Stramenopiilide rühmal puuduvad tüüpiliselt 11. Krüsofüüdid on peamiselt levinud peamiselt magevees 12. Krüsofüütidele on iseloomulikud 13. Enamik krüsofüüte on üherakulised või koloniaalsed 14. Krüsofüütide viburid on apikaalsed 15. Krüsofüütidel puudub kinetoplast 16. Krüsofüüdi silmtäpp on plastiidi sees paiknev pigmendi kogum 17
Ripsloomad on üherakulised loomad ja mõõtmetelt väga väikesed. Peipsist on leitud kokku 57 ripsloomataksonit. Järve eri osade vahel jagunevad nad järgmiselt: Suurjärvest 34, Lämmijärvest 47 ja Pihkva järvest 23. Vibur- ja ripsloomad võivad veekogudes edukalt piirata bakterite juurdekasvu. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.3 Vetikad Praeguseks on Peipsis määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Siiani avaldatud liiginimestikud pole kaugeltki täielikud. Paljud vetikad on mitmel põhjusel jäänud määramata. Tähtsal kohal on järves sini-, räni- ja rohevetikad. Sinivetikad ehk tsüanobakterid on liikide koguarvult kolmandal, planktonis viimasel ajal aga esikohal. Paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga. Eriti liigirohke ja arvukas on perekond Anabaena Peipsi Suurjärves. Ohtralt esineb ka väga väikestest rakkudest koosnevad
annaabi.ee 
