aastal ilmus ,,väike murdesõnastik") tegelevad Jüri Viikberg, Mari Must, Hella Keem, Helmi Neetar ja Vilja Oja. Eesti kirjakeele sõnavara uurimise, kogumise, seletussõnastiku koostamisega (ilmub vihikutena) tegelevad Rudolf Karelson, Margit Langemets, Urmas Sutrop ja Ene Vainik. Keelekorraldusega, keelenõuande ja terminoloogiatööga tegelevad Tiiu Erelt, Henn Saari, Rein Kull ja Maire Raadik. 1960., 1976., 1999. ja 2006. aastal on ilmunud õigekeelsussõnaraamatud. Nimeuurimise ja korraldusega tegelevad Peeter Päll, Valdek Pall ja Marja Kallasmaa. Kirjakeele grammatilise ehituse uurimine ja akadeemilise grammatika koostamine algatati 1950ndail: TRÜ keskendus foneetikale ja morfoloogiale, Keele ja Kirjanduse Instituut Tallinnas aga süntaksile. Tartus ilmusid vihikud, süntaksist ilmus 1974. aastal ,,Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I". 1970ndail koostati uus projekt, kaheosaline ,,Eesti keele grammatika" 1993, 1995 (M. Erelt jt)
Nimi kirjutatakse suure algustähega, kuigi see on suuresti kokkuleppeline. Nime saab vahetada. Nime keelsusel pole olulist funktsiooni. Eesti keeles saab väga edukalt kasutada võõrkeelseid nimesid. Nimed ja sõnad on õiguslikult erinevad. Sõnad on kõigile vabaks kasutuseks. Nimedele kehtivad reeglid. Teatud tingimustel võib nime isegi omastada (äriseadustik, nimeseadused ja brändinimed). 2. Nimede liigitused. Nimede keelsus. Nimeuurimise terminoloogia. Objekti tähtsuse ja suuruse järgi liigitatakse nimesid mikrotoponüümideks ja makrotoponüümideks. Kronoloogiliselt on tekkinud eri aegade nimekihistused. Päritolu järgi liigitatakse nimed eesti- ja muukeelse algupäraga nimedeks NING primaarseteks (tekkinud sõnast), sekundaarseteks (nimest) ja arbitraarseteks (väljamõeldis). Tekkeviisi järgi liigitatakse loomulikeks ja tehisnimedeks.
Umbes 490 nime loendis, nendest kümmekond sellised, mille kohta pole mingeid jälgi võimalik leida. Suur osa on täiesti usutavad. Pärast sõda: Alvre. vere lõpulised sõnad. Valdek Pall suurkuju uurimises. Piirkondlike uurimiste sari. Leidis, et tuleb uurida detailselt üksikpiirkondi. I köide üksiknimetaja sõnastik. Jaak Simm. Töö jäi pooleli. Teemaks Setumaa kohanimed. Maarja Kallasmaa siiani teinud lõviosa kohanimeraamatu artiklitest. Nimeuurimise keskus kogunenud Võrru. Kui Eesti kohta tehakse kaarte, siis inimesed koguvad kaartide seisukohtadelt nimesid. KOHANIMEKORRALDUS. Nime tuum on suure algustähega, liigisõna väikesega. Teise või kolmanda sõna kirjutame ka suure tähega, isegi kui seda tavaliselt ei teeks. Hargtäiend liitub sidekriipsu abil (Suure-Aguli tänav). Kui tegemist kujundliku sõnaga, pole tegu liigisõnaga. Kokku- ja lahkukirjutamine: üldreeglina nimi ja liigisõna kokku (Emajõgi, Munamägi)
Seejuures ei ole märgata ka uurimisteemade dubleerimist. Pole vahest liialdus soovida, et riik suudaks riikliku nimekorralduse huvides nende uurijate potentsiaali täiel määral ära kasutada. 7.1 Nimekorraldusega tegelevad institutsioonid Teadusliku nimekorraldusega tegeldakse praegu mitmes asutuses, kus on nimeuurijaid. Nimeuurimist ja -korraldust ei ole võimalik alati rangelt lahutada, sellest ka osalejate paljus. Eesti Keele Instituut on teadusasutus, millel on pikaajalised nimeuurimise ja -korralduse kogemused. Iseäranis põhjalikult on tegeldud kohanimeuurimisega ja kohanimekorralduse arendamisega; isikunimede uurimine ja korraldamine on hoogu saanud alles viimasel ajal. Instituudi käsutuses on mitmed nimekogud: kohanimekartoteek, kuhu on deponeeritud ka Emakeele Seltsi kogud; elektrooniline kohanimeandmebaas; Emakeele Seltsi isikunimekogud; väljavõte rahvastikuregistri andmebaasist jm. Instituut on andnud nimede asjus
annaabi.ee 
